Reisikiri
Fotogalerii
Väärikad ja vaprad mereretkel osalejad. Tagaplaanil Saarnaki laiu pukktuulik aastast 1880.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Urmas Saard, reporter
On pühapäev, 14. juuli ja kellaaeg näitab mõned tunnid üle keskpäeva. Oleme ajagraafikust tunnikese ees, kui jõuame Tartu Ülikooli Pärnu kolledži väärikate ülikooli suure hulga õpihimulistega Sarve ehk Naistlaiu sadamasse. Nii ei pea me mitte kuhugile ülepeakaela tõttama. Jääb aega nautida kauni päikselise taeva valguses avanevat loodust ja merd.
Sadamasse sõidul juhtis meie giid Annika Poldre tähelepanu Sarve poolsaarel laiuvatele loopealsetele, mis on üks Eesti looduse haruldusi. Annika teadis nimetada arvusid ja ütles, et veel möödunud sajandi viiekümnendatel laius Eestis loopealseid umbes 44 tuhandel hektaril, peamiselt Loode-Eestis, Muhumaal ja Ida-Saaremaal. Kuid üheksakümnendate lõpul oli veel alles jäänud kõigest 5000 ha ümber. Enamik neist aladest on tihedalt kadakatesse kasvanud. Kaitsealustel maadel näeb praegu alvareid umbkaudu 300 hektaril: lisaks Sarve poolsaarele ja teistele Hiiumaa laidudele ka Vilsandi (mida külastasime 2021. aastal) ja Lahemaa rahvuspargis ning Matsalu looduskaitsealal, samuti Kostivere kaitsealadel.
Endel Kaevats, põline Sarve kalur. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ja juba läheneski merelt esimene alus, millele kirjade järgi mahub jumalatosin merereisijat. Laevatüüri hoidmas põline Sarve kalur Endel Kaevats. Tema järel ilmusid graniitkividest ehitatud sadamarajatise juurde teisedki alused. Kui Endli alust tuleb nimetada vastavalt EL kehtestatud meremäärustiku järgi laevaks, siis ülejäänud liigitusid vist ikka päris lihtsateks paatideks, kuid siiski mõõdukate tuulte ja lainete suhtes täiesti ohututeks alusteks. Valdav osa meist ei kahelnud aluste ohutuses ega kaptenite mereosavuses. Üksikud siiski kõhklesid, mitte meestes ega alustes, vaid merepinna kerge lainetuse virvenduse tõttu ja otsustasid viimasel hetkel kuivale maale jääda.
Julged leidsid neljal alusel endale sobiva koha. Reisijuht Viivi Palmissaar osutas mulle au astuda laeva pardale ja kapten Endli lahkel loal võisin koos paari tubli naise seltsis võtta sisse mõnusa koha laevalael, et kaameramehena paremat ülevaadet omada ees- ja tagavaates ning paremal või vasakul poordil. Laeva ahtris eelistas istuda meie alati rõõmsanäoline giid. Vööris oli parasjagu piisavalt ruumi veel ühele mehele. Kuid kogu „laevastik” läks merele suuresti vaprate naiste koosseisus.
Saarnaki laiule. Foto; Urmas Saard / Külauudised
Esmane ootus oli hülgevaatlus. Paraku palju seda juhust meile ei virvendanud. Põhjuseks olevat olnud tolle päeva suht kõrgem veeseis. Hiljem kuulsin, et meie kõrvalt möödunud paadis istunud Kärt ja veel mõned naised olid siiski hüljest silmanud, aga sedagi hetkelisel silmapilgul. Uurisin kaptenilt, kas hülged pelgavad aluste lähenemist ja mootori müra? Endel vastas eitavalt ja selgitas, et hülged on pigem üsna uudishimulikud. Aluste liikumisel ujuvad ise uudistades lähemale! Nõndaks on siis uudishimu vastastikune.
Arvukamat hulka hülgeid silmamata sai pisut nõu peetud ja seepeale võtsime otsesuuna kõvera kuju ja loode-kagu suunas piklikuks venitatud saarele, täpsemalt siiski laiule, mis paikneb Väinameres Hiiumaast kagusse jäävalt. Meie laeva järel oli sleppis tilluke mootorpaat, milles kedagi ei istunud. Viivuks mõtlesin, et milleks see? Kas varupaat erakordseks juhtumiks? Olin unustanud, et Saarnakil puudub Sarve sadamaga võrreldav maabumise mugavus. See tuli meelde siis, kui mitte kaugel Saarnaki laiust laevamootor seiskus ja ankur merre heideti. Kapteni korraldusel asusid neli esimest laevalt paati. Endel tõmbas päramootori tööle ja paadi vaiksel podisemisel võttis suuna veidi mudasele randumiskohale. Seal tuli pikema kleidi või seeliku äärt kõrgemale tõsta ja mõnusalt jahedasse vette sulpsata. Mina pääsesin laiule järgmise paadiringiga. Püksisäärte märgumisest ei hoolinud, sest ilm soosis kiiret kuivamist. Imetlesin ühe teise aluse kaptenit, kes suurt rammu omades haaras järgemööda mitu õblukest naist sülle ja kandis nad läbi adrupudruse vee astudes kaldale. Kahjuks polnud kohe sobivat momenti nime küsida ja hiljem ununes sootuks. Igal juhul tubli vägilane, kes teenis rohkelt kiitvaid ja tänulikke sõnu.
Väikesele maalapile astudes asusime Endli järel pikas hanereas matkarajale, millel sammudes tegime umbes 3,4 kilomeetri pikkusele ja kuni 0,7 kilomeetri laiusele laiule ringi peale. Pidavat olema Hiiumaa laidudest üks pirakamaid, tervelt 143 hektarit. Tegemist on Hiiumaa laidude maastikukaitseala kaitsevööndiga.
Huvipakkuv oli taimestik. Muidugi kadakad, mida pärnakad igapäevaselt ei kohta. Laiu iseloomulik liik on harilik kadakas ja peamine metsatüüp lookadastik. Idarannikul näeb vanu pärnasid ning põhjaosas männikut. Kadastike kõrval näeb palju niitusid ning hea taimetundjana võinuks märgata kuni kaheksat käpalist. Endel kummardus ühe põneva taime kohale. Nimetust ei teadnud nimetada, aga lõhn sarnanes küüslaugule. Seda ta siiski ei ole. Liikusime läbi tiheda tihniku.
Saarnaki laiul. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Lagedale väljale väljudes tervitas meid heas seisukorras väiksem pukktuulik, mis ehitatud 1880. aastal. Vapralt merereisi ühe otsa üleelanud rahvas seadis end veski ette ühispildistamisele.
Kogu laiul nägime rohkelt suuri rändrahne, meenutades mõnel pool lausa kivikülve. Saarnaki vanuseks arvatakse olevat paartuhat aastat. Meie rühkisime Pärnamäel suuremate ja väiksemate graniitkivide vahel ning peal üha kõrgemale. Mitte keegi ei kurtnud, kuigi mõnelgi andsid jalad ja liikumine tunda.
Annika jutust saime kuulda, et laiule on olnud asja meie riigi presidentidel Lennart Meril (augustis 1997) ja Kersti Kaljulaidil (augustis 2020). Võib olla on huvitav teada sedagi, et miskil põhjusel külastas sama laidu ka peaminister Mart Laar ühiselt Islandi peaministri Davíð Oddssoniga 2000. aasta 30. augustil.
Ajakirjanik Tiit Leito asus Hiiumaa laidude maastikukaitseala juhatajana tööle 1972. aastal, jäädes sellele kohale pea veerandsajaks aastaks. Tänu temale on seniajani säilinud Saarnaki keskosas paiknevad Mäe talu hooned, mis elanike lahkudes hakkasid lagunema. Leito eestvedamisel vahetati välja rookatused, taastati seinu, aknaid, uksi… Vaatamisväärsused on kooguga kaev ja lattidest aed.
Tagasi Sarve poolsaarele kündsime rahulikumaks muutunud merepinda vähem kui kahel ja poolel kilomeetril, vähem kui pool tundi, vist. Kellaga täpset aega ei mõõtnud, sest sellisel lummaval rännakretkel aeg lihtsalt peatub.
Samal teemal:
HIIDLASED PÜSTITAVAD VIIMASE MAAKONNANA OMA SAARELE HIIUMAA VABADUSSÕJA MONUMENTI
KÜLAUUDISTE INFOVESKI KOOS TARTU ÜLIKOOLI PÄRNU KOLLEDŽI VÄÄRIKATEGA ÕPPEREISIL HIIUMAAL