Tänavu sügisel saab 80 aastat eestlaste suurpõgenemisest isamaalt, mistõttu Külauudiste infoveski jätkab igal teisipäeval selle teemalise artiklite avaldamist. Põgeneti Vene vägede ja juba kord kogetud nõukogude võimu õuduste eest, isamaalt lahkus augustis-septembris teadmata tulevikku kuni 70 000 Eestimaa inimest. 1944 põgenemine on kurb tähtpäev, mida peab teadma ja mäletama iga eestlane ükskõik kus maailmas. Seda enam, et taas ähvardab Eestit ja eestlasi idast suur oht.
Taustapildil: meenutades suurpõgenemist Puise ninal. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Enn Hallik
Vancouveris elav Juta Kitching-Kõvamees on doktorikraadiga keeleteadlane, kes õpetanud USA ja Kanada ülikoolides eesti, saksa ja prantsuse keelt ning valdab lingvistina ise seitset keelt.
Siinkirjutaja tutvus Jutaga 2010. aasta Vancouveri taliolümpiamängudel, kuhu mõlemad olime ajakirjanikena akrediteeritud. Siis ei tulnud kahel filoloogil eriti jutuks lingvistilised nüansid, ka ei rääkinud me olümpiamöllus kuigi palju spordist, mis Jutale noorena sugugi võõras polnud, küll aga oli meil palju juttu eestlusest, mis Juta Kitching-Kõvamehel alati südames. Mul on au selle sümpaatse ja aatelise daamiga tänini üle ookeani suhelda.
Juta on palju aastakümneid osalenud Kanada eesti rahvatantsuringides ja laulukoorides, olnud aktiivne Eestile vabadust nõudnud demonstratsioonidel. Ja jäänud rahvusvahelisel kõrgtasemel teadlasena alati eestlaseks, kes pole hetkekski unustanud, kuidas 1944. aasta 2. augustil Eestisse enam jääda ei saanud ja tuli kodusaare Muhu Seanina nime kandnud neemelt minna kahe mastiga kaljasele „Tarn”. Järgmine kord sai ta jala kallile kodusaarele tõsta 46 aasta pärast.
Juta ja ta venna Haini isa Vassel (passis küll Vassili) pidas Muhus Lumistes poodi ning seal nägi neljane Juta esimest korda baaside lepinguga Eestisse lastud venelasi. Trahh-trahh, trampisid mere äärde punkreid ehitama marssivate sõdurite kirsasaapad lapse silmade kõrgusel tolmus, ja see ei ununenud.
Kõvamehe pere elu läks järjest ärevamaks. Jalgratta peitis perepea Vassel konfiskeerimise eest metsa ja vahele ei jäänud, aga tõsiseid hoiatusi, mis võib reaalselt juhtuda, saadi õige mitu.
Korra astus Vasseli poodi sisse kaks võõrast püssimeest, kes küsisid konkreetselt – kus Kõvamehed elavad? Isa olla kohmanud, et siin terve küla sellenimelisi täis, ja veidi arusaamatul kombel jäädi selle seletusega rahule.
Ajad olid ärevad, isa magas mõnegi öö metsas, aga ühel ööl, kui ta kodus oli, sõitis inimesi täis veoauto nende maja ette. Naabrid olid kindlad, et Kõvamehed küüditati, aga miskipärast sellest autost nende ustele prõmmima ei tuldud. Vaid telefonijuhtmed lõigati millegipärast läbi.
Kolmas hoiatus oli eriti tõsine. Paar punaseid teeninud noormeest sõitis Muhu külateel mootorrattaga kraavi ja vigastatuid aidanud arst leidis ühe taskust järgmiste küüditatavate nimekirja, kus ka Vassel Kõvamehe pere sees.
Õnneks pääseti nende saatuse antud hoiatustega ja 1941. aasta augustis olid sakslased Muhus. Ent hoiatused ja hirm tuleviku ees panid Juta vanemad 1944. aasta suvel (kes kodusaart põgenemise järel enam ei näinudki, isa Vassili oli Vancouveris William, ema Raissa Kõvamees avaldas paguluses mälestusi kodust ja mitu romaani) Eestist lahkumisele mõtlema.
Juta mäletab, kuidas üheksa-aastasena aimas, et miski on toimumas, õhkkond kodus ärev. Käis vaikne pakkimine ja sagin, aga keegi ei seletanud lapsele, mis toimub. Juta läks ema juurde ja küsis, aga ema vaid ohkas ja ütles tasa: laps, ära päri! Laps sai aru, et sellest, mis tuleb, ei tohi rääkida.
Hämaruses hakkas Muhu põhjarannikul Tammiski Lepana ranna Seanina poole vaikselt liikuma kohvrite ja kompsudega rahvast lähedastest Mõisakülast, Pallasmaalt, Nõmmkülast, Rebaskilt, Tamsest. Mõne perekonnanime kandjaid, näiteks Saarkoppeleid või Pallaseid oli koguni üheksa.
„Kui meid väikese paadiga rannast laidude varjus ootava laeva peale viidi, adusime vanemates väikest kergendust, ja meie, lapsed, võtsime seda vaikselt loojuva päiksega augustiõhtut seiklusena. Naersime sõbrannaga ülemeelikult, kui üles kõrgele pardale ronisime, aga õige pea kõik muutus. Õnnelikust lapsepõlvest vanavanemate, põlistalude, sugulaste ja mängukaaslaste keskelt olime järsku mässaval merel. Nägime ümberringi hirmunud nägusid, tundsime tormi ja pisarate märga, kõik oli ühtäkki kõle ja jõle. Olime surmahirmus ema ja isaga, kelle pühaks ülesandeks oli päästa minu ja väikese venna elu,” kirjutas Juta Kitching-Kõvamees palju aastaid hiljem. „See oli põgenikutee algus. Lamasime pimedas laevapõhjas, meid oli 32, reis kestis neli ööd-päeva. Oli külm, torm loopis laeva, vahel tuli ülalt vett sisse. Aeg-ajalt küsis isa, kes aitas laeva roolida, laeluugist, kuidas meil on, aeg-ajalt saatsime nööri otsas pissipange üles. Kõik need põgenemispäevad olid kui üks pikk pime öö. Hirm oli suur, sest me ei teadnud, kas reis lõpeb Läänemere laintes torpeedode või lennukipommide tabamuste, tormis uppumise või, kui Jumal tahab, siis vabas Rootsis.
Ja siis tuli särav päästehommik 6. august, kui sisenesime Stockholmi skääridesse. Meid aitas loots, siis juhtis Rootsi piirivalvelaev „Tarna” põgenike vastuvõtulaagrisse ja me saime pesta, süüa ning Rootsi riigilt isegi varustust. See „kuninga tekk” teenis meid hiljem Kanadaski.”
Isa Vassel sai Rootsis vabrikutööle, peagi ema Raissa poole kohaga ka, Juta läks Rootsi kooli. Pidanuks vanuse poolest minema kolmandasse klassi, aga pandi esimesse, sest tüdruk ei osanud sõnagi rootsi keelt. Esialgu sai ta aru vaid tahvlile kirjutatud numbritest, aga umbes viie kuu pärast nägi ta endale üllatuseks rootsi keeles und ja siis äkki hakkas ühel päeval klassikaaslaste ja õpetajaga ladusalt rootsi keelt rääkima. Kõik olla selle peale ikka väga suured silmad teinud, nüüd takkajärgi mõeldes avaldus ilmselt siis tulevase keeleteadlase talent.
Elati pere Rootsi aja kõik kuus aastat Folkesta põgenikelaagris ja seal sai Juta eluks tarviliku õppetunni, mis vanuigigi meeles. Põgenikke toideti küll laagri sööklas, aga toiduga polnud väga priisata ja nii kogus laps leivakoorukesi. Kuni neid sai tarvitamiseks liiga palju ja ta otsustas koorukesed öösel salaja prügiauku viia. Ning pidi järgmisel hommikul häbi pärast maa alla vajuma, kui keegi söögisabas kõva häälega rääkis – kas kujutate ette meie inimesi, keegi oli leiba prügihunnikusse viinud!
Rootsis oli väga hea elada ja seal 15-aastaseks saanud Juta oleks meeleldi Rootsi jäänudki. Paraku liikus põgenike seas kahtlasi isikuid, Eestist tulnute kohta uuriti igasuguseid asju, Eestis teati kiiresti ja täpselt, mida rahvuskaaslased Rootsis teevad. Pealegi said baltlased Rootsi kuningakojast ja valitsusest kirju, et minge koju tagasi, seal on kõik hästi ja karta pole midagi.
Hirm ja kuuldused, et eesti põgenikud võidakse NSV Liidule välja anda, viisid Kõvamehe pere otsusele Rootsist edasi rännata, minna venelasest võimalikult kaugele. Vabrikutöölise palgaga Vassili Kõvamees oma peret üle ookeani viia ei jaksanud, seepärast läks ta teenima Inglismaa vahet sõitnud laevale. Õnnestus saada paberid, mis andsid õiguse Kanadas Halifaxis maale astuda. Üheks põhjuseks, miks kruvid lõdvemaks lasti, võisid Juta arvates olla viisadeta põgenikega Euroopast Kanadasse seilanud nii-öelda viikingilaevad, mida ju tagasi saata ei saanud ning mille reisijad lõpuks ikka vastu võtta tuli. Juta teada oli selliseid laevu 14.
Üle Atlandi sõitis Kõvamehe pere 1951. aastal Göteborgist luksusaurikul „Gripsholm” ja vaatamata kogu pere merehaigeks teinud tormile oli see hoopis teistmoodi reis, kui 1944. aasta augusti alguses „Tarnaga”.Maabuti Halifaxis, aasta varem Kanadasse jõudnud ja Kõvameeste peret garanteerinud onupoeg oli vastas ja sõideti rongiga Vancouverisse. Venelasest võimalikult kaugele, kõige parem, kui teisele poole maakera…
Juta Kitching-Kõvamees sukeldus Kanadas kiiresti hariduse omandamise tänuväärsele teele ja õpetas peagi juba teisi, aga jätkas Vancouveris eestluse vaimu ja eesti keele hoidmist. Pikki aastaid oli ta Eesti Kultuuriühingu esimees, loomulikult räägivad kõik tema neli last eesti keelt ja üllatuseks on Jutast ehk rohkemgi eesti kultuuri uurinud tema Inglismaa juurtega abikaasa Laurence Kitching.
Sünnimaa jääb pagulasele igaveseks hinge, kodust lahkumine tuikavaks haavaks. Oma ängi valas seitsmesse romaani ja kolme näidendisse Juta ema Raissa, Juta ise vormistas oma emotsiooni viiekeelsesse luuletusse „Gratitude. Põgeniku tänu”.
“Raskete valikute sügis”, autorid Tiit Lääne Enn Hallik
Juta Kitching-Kõvamehe ja tema pere põgenemisest ning uuel kodumaal jalgele tõusmisest kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ”Meritsi maailma” kuuendas köites „Raskete valikute sügis”.
Samal teemal:
ENDEL POOL KÄIS LÄBI TULEST JA VEEST
JUTA KURMAN ÕPETAS VEEL 100-AASTASENA NEW YORGIS EESTI KEELT
