Täna refereerib Joosep Tammo YouTube kanalil möödunud aastal tähelepanu äratanud juudisoost ajakirjaniku ja kirjanduskriitiku William Deresiewiczi artiklit „Me oleme kõik kultuurist väsinud”, mis ilmus 16. mail 2023 tabletmag.com’is.
Joosep Tammo
Deresiewicz alustab oma artiklit irriteerivalt: “Ma olen tüdinenud; teie olete tüdinenud; me kõik oleme tüdinenud; meie raamatutest ja filmidest ja teleseriaalidest, mitte midagi ütlevatest lõpututest Netflix sabadest, meie muusikast, meie teatrist, meie kujutavast kunstist.” Kultuur on tänapäeval väsitavalt ettevaatlik, avalikult kramplik, vaba ambivalentsustest – ja eelkõige deprimeeriv. Robert Hughes kõneles kunagi kõige uue šokeerivusest, see oli moodsa kunsti mõte. Täna ei ole enam midagi šokeerivat ja uut, vastutustundetut, ohtlikku, ainulaadset, originaalset.
Deresiewicz küsib: “Millest see tuleb?” Ja vastab: „Loomulikult on selle põhjus wokeness.” Kord tähendas see ärkamist suuremale sotsiaalsele õiglusele, täna on kujunenud see mõiste poliitiliselt korrektse sõnakasutuse sümboliks.
Moraali vahimehed on ilu vaenlased. Ami Srinivasan, hetke tuntum seksuaalsuse filosoof, ütleb, et me peaksime oma tundeid muutma vastavalt poliitiliselt sobivatele parameetritele. Deresiewicz leiab, et see tendents on siiski vanem kui wokeness. See algab sealt, kus nn kultuurikriitikud leiavad, mis meile on hea – see, mis meid “rikastab” ja vabastab, mis kasvatab kodanikuvoorusi ja soodustab vaimset tervist. Hickey ütleb, et see muutus algas 1920 – 1930-ndatel aastatel. Ta nimetab peavastutajateks Stalinit, Goebbels’it ja Alfred Barr’i. Viimane oli New York’i Moodsa Kunsti Muuseumi rajaja.
Deresiewitcz väidab siiski, et see dateering on liiga varajane, et tegelik “kultuuri buum” algas ikkagi alles pärast II Maailmasõda ja vastas kiiresti kasvava keskklassi maitsele. 1960-ndatel väljus kultuur juba kontrolli alt. Selle sama keskklassi lapsed ähvardasid kõik maha põletada.
Luterlikust rahvast on kujunenud teatri ja laulupidude rahvas
Vastukaaluks sellele rajati avalik-õiguslikke raadio- ja telejaamu nii Ameerikas kui Euroopas. Need pidid kujundama ametlikult lubatud maitset ja arusaamu ühiskonnast. 1920-ndatel aastatel sisseviidud Master of Fine Art muutus korraga väga armastatud kraadiks. Lühidalt kokkuvõttes: kunst normeeriti. Range religioosne usk küll taandus, seda vähemalt liberaalse eliidi juures. Kuid kunst omandas korraga ersatsreligiooni iseloomu. Vahemärkuseks: võib-olla on midagi samasugust toimunud ka postsotsialistliku eesti kultuuri eliidiga. Luterlikust rahvast on kujunenud teatri ja laulupidude rahvas.
Deresiewicz leiab, et just siis juhtus midagi naljakat. Ameerika mõtlejad heitsid end uute prantsuse teooriate jalge ette. See loomulik puritaanlik innukus sünnitas valgustusjärgse filosoofia ja koos sellega wokenessi’i. Varem nimetati seda lihtsalt poliitiliseks korrektsuseks. See oli uus intellektuaalne vein vanades moraalsetes lähkrites. Kõiki neid arenguid valitses kultuuritööstus ja turg. Ostetakse ju seda mis tekitab elamusi, sõltumatult sellest, mida pastorid selle kohta kirikus ütleksid. Kultuur muutub kommertsiaalseks. Teiste sõnadega: kunst on tänapäeval igav, kuna me oleme igavad. Kunst on woke, kuna me oleme woke. Kunst on tühi ja fantaasiavaene, kuna oleme end manööverdanud haletsusväärsesse olukorda. Me oleme saanud täpselt selle, mida me tahtsime, leiab Deresiewitcz.
Kõigele sellele annab erilise hoo internet, kust kõike saab odavalt, peaaegu tasuta. Originaalsed tööd paeluvad väheseid. Nišipublikust ei piisa tõelistele loojatele, et pääseda suurele lavale. Wokeness’i soodustab seegi, et loojad ei saa endale lubada midagi, mis publikut häiriks või šokeeriks. „Diversiteet” on kujunenud üksnes ühetaolisuse katteks. Deresiewicz leiab, et me ei saa võib olla midagi selle vastu, et oleme igavad, aga me oleme ka laisad. Nii laisad nagu ei kunagi varem. 80-ndatel valitses veel valulise ebatäiuslikkuse tunne, nälg millegi kõrgema järele. See, mida me nüüd näeme on aga nartsissism. Kunst on kutsutud vaid meie väikest Mina peegeldama.
Lõpuks tsiteerib Dereziewicz Fran Lebowitz’i, kes on öelnud, et publik on suure kunsti tekkeks olulisem kui kunstnik ise. Suurepärane publik kutsuvat esile suurepäraseid kunstnikke, leiab Lebowitz. Olukorra võiks päästa vaid inimesed, kes tahavad ja suudavad raskustega maadelda. Sellest võidaks vaid kunst ja siis võidaksime kõik.
Minu kommentaar: Ameerika juudi päritoluga ajakirjanik ja kirjanduskriitik William Deresiewitcz kirjeldab siin midagi, mida me kõik poes raamatuid lehitsedes või õhtuti teleri ees istudes kogeme: igavust. Looja Vaimust puudutatuna aga igavust ei tunne.
Allikas: Oleme kultuurist tüdinenud… https://www.youtube.com/watch?v=gDc_AqXMWgQ
Toimetanud Urmas Saard