UNUSTAMATU UNO PALU EHK IN MEMORIAM UNO

Uno Palu. Foto: Liis Treimann

Urmas Saard

Kirjutasin 2008. aastal tänaseks meie hulgast lahkunud Uno Palut intervjueerides, et alates Aleksander Klumbergist kuni tänapäevani on läbi Eesti spordiajaloo püsinud pidevalt aukohal eestlase olemusele sobiv mitmevõistlus. Nüüd, kuusteist aastat hiljem on hea uuesti meenutada temaga toimunud vestlust.

Esimesena asus sihipäraselt ja aastaringselt kümnevõistlust harjutama Sindist võrsunud spordikuulsus Uno Palu. Tarmukas kümnevõistleja on panustanud energiat võrdväärselt nii lihaste kui vaimu treenimisele, tehes vaheldumisi õppimise ja võistlustega järjest paremaid edusamme.

Kahjuks katkestas Tallinna Kehakultuuri Tehnikumi õpingud Nõukogude Armee, kes võttis noormehe keset teist kursust aega teenima. Armeeteenistus ei peatanud edasiõppimise tahet. Sindi keskkooli lõputunnistus võimaldas jätkata Tallinna Pedagoogika Instituudi kehakultuuri teaduskonnas, mille lõpetas 1966. a.

Paraleelselt õpingutega veetis Uno suure osa ajast spordisaalis ja staadionil. Visa treeningu tulemused pakkusid suuri võimalusi. Jõulisem läbimurre toimus 1956. a. Nõukogude Liidu Rahvaste Spartakiaadil. Korrates 1955.a saavutatud tulemust kindlustas kolmas koht pääsu Olümpiamängudele. Sihiks seatud eesmärk jõuda Melbourne’s esimese kuue hulka sai täidetud kuhjaga. Uno Palu tuli neljandale kohale, mis tema noorusest tulenevat taset arvestades osutus üle ootuste märkimisväärseks tulemuseks.

Noorusliku temperamendiga vanahärra elavneb silmnähtavalt, kui meenutab 1956. a. toimunud spordi tähtsündmust Austraalias. Eksime, kui arvame et kängurude maa pakkus olümpiavõistlejale üksnes pikki väsitavaid võistlusteks ettevalmistavaid tunde ja sügavat und. Ei, vabad õhtud veetis Uno Olümpia küla klubis, kus lõbutseti läänemaailma muusika rütmides. Sel perioodil laialt levinud rock’n roll haaras noored kogu täiega oma rüppe, millest ei suutnud ka Eesti noormees hoiduda. Tollases NSV Liidus oli teadupärast igasugune n.ö. lääne stiil taunitav. Mitte ainult rock vaid ka mitmed Ladina Ameerika tantsud.

Nii astuski keset õhtust peomeeleolu keegi vene keelt valdav onu Uno juurde sõnadega ’товарис господин’ ja manitses hoiatavate sõnadega hoiduma mandunud kapitalismi ilmingutest, millega nõukogude noorel ei tohi midagi ühist olla.

Kuid Uno jutustab laia naeruga, et järgmiseks õhtuks oli keelitus muidugi ununenud ja uus pidu muutis tundmatu tantsu sammud märksa julgemaks.

Eestis tunnustati edukalt võistelnud kümnevõistlejat aasta parima sportlase tiitliga. Saavutus innustas järelkasvu sedavõrd, et järgmisel aastal algatati Eesti noorte mitmevõistlus Uno Palu nimelisele karikale.

Lisaks sportlikule eeskujule köitis Uno Palu kahtlematult oma fänne Roheliselt mandrilt toodud heliplaadiga. Seda plaati hoiab ta tänini väärtusliku meenena hoolikalt alles. Uno jutustab ilmse uhkustundega, kuidas temast sai n.ö. rocki maaletooja. Viiekümnendatel tuntud ladina tantsude õpetaja Arseeni Poolgas oli palunud teda oma tantsuõpetajaks, sest Eestis oli rock uus mõiste. Nii keerutaski Uno Tallinna noortele plaati ja juhatas kergelt õõtsuvaid samme..

Nõnda nagu arvata võiski, ei püsinud kõrgendatud meeleolud laine harjal lõputult. Päris kainestavalt mõjusid plaadimängitamisega toimunud vahejuhtumid alles sügisel, kui tuli minna järgmisele õppesessioonile. Enne seda oli Uno külastanud kodulinna Sindit, kus teda suurejooneliselt raudteejaamas vastu võeti. Edasi suunduti linna ääres olevasse Viira kohvikusse, kus pidu kohe käima lükati. Mõne ajapärast tulid rahvamalevlased pidutsejaid “taltsutama”. Uno püüdis asja selgitada ja vabandada, kuigi mingeid olulisi korratusi ei toimunudki. Õhtul lootis, et midagi hullu pole juhtunud. Ometi levitati tähtsusetust asjast tekitatud kõmu Tallinnas, kirjutati Rahva Hääles ja Noorte Hääles. Asjast teatati Tallinna Pedagoogilisele Instituudile ja nagu Uno ise nimetab, pääses ta üle noatera.

Muide, läinud sajandi viiekümnendate aastate ametlik hoiak oli sedavõrd hämmastav, et tänapäeva noorel on põnev teada auväärse härra jutustust sõnasõnaliselt: “1955 – 1957 ja võib olla ka 1958/59 oli keelatud rocki tantsimine igal pool nii restoranides kui ka klubides ja ausalt öelda ei osatudki. Näiteks “Sossis” suruti 1950.aastatel vägisi balletitantse.1955 aastal “Tombis” visati protestiks orkestrile peotäis kopikaid. Restoran “Glorias” võis huvilistele rock´n´rolli näidata esikus või WC´s, mitte tantsupõrandal. Muidugi peab ütlema, et huvi oli suur selle tantsu vastu, kuid vastavat muusikat ju ka ei olnud.”

1957. a. viis Bruno Junk kaugelt toodud plaadi, mille autor ja pealkiri oli Bill Haley. Rock around a`clock, Eesti Raadiosse, kus see võibolla terves Nõukogude Liidus esmakordselt eetris kõlas. Uno ütleb, et seda kuuldes oli tal vapustav tunne olnud.

Olenemata eelkõneldud vahejuhtumitest jätkus sportlaskarjäär stabiilselt paranevate tulemustega. 1958. a. Euroopa Meistrivõistlustel Stokholmis saavutas ta teise koha. Visadus asetas eestlase 1958. a maailma kümnevõistluse edetabelis kuuendale kohale. Veel 196O. a püsis ta NSVL kümnevõistlejate tipus, võites taas meistrivõistlustel kolmanda koha.

Polnud võimatu, et 1960. a Rooma olümpial võinuks mees tõusta võitjate pjedestaalile. Pettumust tunneb Uno tänini. Nõukogude spordiametnike arvamus osutus määravamaks, kui sportlik tulemus. “Rooma pääses mees, kes kaotas katsevõistlustel mulle 200 punktiga,” meenutab Uno tookordset ülekohut põlgusega. Sarnaselt Heino Lipuga tabas Uno Palut sama saatus. Mõru pill tuli alla neelata, kui vahetult väljalennu eelsel päeval talle äraütlev otsus teatavaks tehti ning kogu võistlusvarustus tagasi nõuti. Kas oli põhjuseks onuga kohtumine Melbourne’is või vajutas keelava pitseri tema edasisele karjäärile plaadi keerutamine – seda on raske tagantjärele hinnata. Võibolla oli asi sootuks proosalisem: suurrahva koondis ei talunud alaväärsuskompleksi, nähes kui suuri sportlasi sünnitab väike Eesti…

Kõigele vaatamata osutus Uno Palu tol perioodil ikkagi tõeliseks tegijaks. Ajavahemikul 1953 kuni 1964 oli ta Eesti meister ühel korral kõrgushüppes, kahel korral teatejooksus, viiel korral tõkkejooksus ja koguni kuuel korral põhialal – kümnevõistluses. Seega pole imestada, et järeleandmatu Eesti meister veel teist korda, aastal 1958, valiti aasta parimaks sportlaseks. 14-kordne meister on sama arv kordi püstitanud ka Eesti rekordeid. Seega on tegemist mehega, kelle käes on kõige suurem hulk Eesti kümnevõistluse meistiri tiitleid. Näiteks Heino Lipp on sama tunnustuse pälvinud viiel korral.

Viimane kümnevõistlus toimus 1964. a. Taškendis. Rahuloluga tunnistab Uno, et selleks ajaks oli uus järelkasv täiesti olemas, nimetades Priit Paalot, Jüri Otsmaad, Rein Auna ja Raunistet.

Väärib veelkordset meenutamist aasta 2006, mil pühitseti Austraalias 50 aasta möödumist Melbourne’i olümpiamängude möödumisest. Unot austati lähetusega juubelipidustustele. Sõitu ja kohalviibimist toetasid Eesti Sportlaste Ühendus koos Austraalia eestlaskonnaga. Abistajaid oli teisigi. Ühenduse esimees Jüri Tamm väljendas heameelt, et Uno läheb Eestit esindades rahvuslippu kandma. Tegemist oli erakordse võimalusega. Pealegi kujuteldamatu emotsionaalne kontrast. Toonast olümpiat esindas samas isikus kunagine NSV Liidu sportlane nüüd juba sinimustvalgetes rahvusvärvides. Otsekui kompensatsioonina sellele, et kunagi tuli tahtevastaselt võistelda võõrriigi värvides, võis nüüd käes hoida sinimustvalget lippu. Eriliselt soovib Uno rõhutada, et sel korral ei tulnud tagasi anda Eesti esindusdressi ega paraadülikonda, mis oli Eesti Olümpiakomitee poolt kingitud.

Milline kingitus väärikasse ikka jõudnud olümpiakangelasele ja treenerile.

“Minu tippsportlaseks saamisel on suuri teeneid Sindi kooli kehalise kasvatuse õpetajal Herbert Koiksonil ja hiljem Tallinnas Viktor Vaiksaarel!”, ei väsi Uno kordamast, et agar sulemees väga olulist asja ära ei unustaks

Eesti riigile ja rahvale osutatud teene eest omistas Lennart Meri seoses iseseisvuspäevaga Uno Palule Eesti Punase Risti V järgu autasu.

Sindi vanad pillimehed ja sünnilinna kaasaegsed peavad Uno Palut heade sõnadega siani meeles!