MEHELIKKUSEST

Arvamus

Joosep Tammo, filosoofia õpetaja

Philosophie Impulse für 2024. Fotokollaaž: Urmas Saard / Külauudised

Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Täna jätkab Joosep Tammo eelmisel nädalal alustatud mõtisklust mehelikkusest ja toetub YouTube videokõneluses endiselt Theresa Schouwinki vastavale artiklile ajakirjast Philosophie.

Schouwink leiab, et mehelikkuse kriitikaga on kaasnenud ühiskondliku kultuuri feminiseerumine. Eriti on just linnades ja akadeemilises keskklassis meheliku võitlusvaimu asemele astunud suhtlemine, treeningu asemele teraapia ja Jumala asemele Gaia. Ühiskonda juhtivateks ideaalideks on muutunud klassikaliselt naiselikud voorused nagu tundlikus, turvalisus ja mure. Just neid ideaale püütakse kõikjal tõlkida ka poliitilisse keelde – olgu selleks siis püüd kaotada soo mainimine dokumentidelt, maskikohustus või taaskasutuse propageerimine. Üha enam rõhutatakse, et “vabadust tuleb nüüd mõista üksnes “sotsiaalsena”, “intersubjektiivsena” ja “kollektiivsena”. Piiride panemise põhimõte asendatakse suhestumise põhimõttega. See poliitiline orienteerumine naiselikele väärtustele jääb loomulikult pinnapealseks.

Radikaalsemaid suhtumisi esindavad sellised vaimset kliimat kujundavad mõtlejad nagu Judith Butler ja Donna Haraway. Nad distantseerivad end igasugusest feministlikust essentsialismist. „Me ei ole looduses Jumala esindajad, vaid oleme kootud selle lõimesse horisontaalselt.” Kujutlus oma keskkonnast eristatavast indiviidist lahustub Haraway käsitluses täielikult. Selle asemel astub pilt võrgustikust. Me ei ole midagi muud kui suhete võrgustiku sõlmed, ristmikud, kus erinevad teed lõikuvad. Kes tahaks seda suhete ideed eitada? Ometi samamoodi nagu äärmusliku mehelikkuse ideaali järgimine, toob ka empaatiaga ja suhetega liialdamine kaasa hulgaliselt uusi probleeme.

Esiteks, arvab Theresa Schouwink, viib selline ühekülgsus ühiskonna kaitsetusse seisundisse. Aga ka üksikisikute jaoks kehtib põhimõte: sellesse, kellel pole mingeid piire, tungib takistamatult iga sõna ja iga žest. Kohtumine välise maailmaga muutub koos võimalike traumaatiliste tagajärgedega ohtlikuks. Niisiis suhteid välismaailmaga, kas tuleks täiesti vältida või allutada rangele kontrollile. Või tuleks välismaailma üldse eitada. Esimene võimalus väljendub soovis kehtestada püsiv lockdown. Teine võimalus väljendub teatud identiteedipoliitilistes nõudmistes ja kolmas väljendub väites, et tõelisus on tegelikult vaid suvaline “sotsiaalne konstrktioon”.

Teine suur probleem on absolutiseeritud suhete printsiibi juures on konformsus. Hilismodernses kapitalismis ei kujunenud piiride lõhkumine meelelisuse vabastamiseks. Tegelikult toimus kohanemine meie teise loomuse, sotsiaalse maailmaga. Väga kujukalt kirjeldas seda juba 1950. aastal USA näitel David Riesman teoses “Üksik mass”. Isiklikust südametunnistusest lähtuva eneseregulatsiooni asemele astus hoopis “radari” tüüpi juhtimine. Elu kujunes kohandumiseks. Sellise sotsiaalse radari kõige otsustavamateks omadusteks kujunesid tundlikkus ja empaatiavõime. Kindlasti ka sõdurlikud mehed kohanduvad, tehes üheaegseid pöördeid ja pidades ühtset marsisammu. Kuid nende konformsus lähtub autoriteedist ja distsipliinist. Naiselik konformsus on aga paindlik ja pugejalik.

Me vajame ka täna mehelikku vastupanuvõimet, leiab Theresa Schouwink. Me vajame võimet ennast kaitsta nii sisemiste kui väliste pealetungivate ohtude vastu. See on ka igasuguse individuaalsuse ja autonoomia eelduseks. Kalgistumine on küll oht, kuid samal ajal võimalus vabadusele. Selline võime oma iseloomu kujundada pole aga kellelegi – ei meestele ega naistele – hällist kaasa antud. See saab kujuneda vaid läbi konfliktsete suhete välise maailmaga. Sellise kujunemise musternäidiseks on seiklus, mida on tänapäeval väga raske leida. Kuid ka seiklusvälises maailmas on katsumusi, kus me kohtame oma piire, mida tuleb kindlustada. Kui me oleksime täiesti oma keskkonnale lojaalsed või sooviksime sellesse sulanduda, ei suudaks me olukordi kunagi muuta. Ilma vaprate ja silmapaistvate isiksusteta ei ole muutused meie maailmas mõeldavad. Hanna Arendt, kes oli vägagi teadlik inimeste vaheliste suhete tähendusest, ei rääkinud “võrgustiku sõlmedest”, vaid meelsamini sellest, et peaksime omaenda “lõnga kangasse punuma”. Sellesse metafoori on peidetud naiselik järeleandlikkus ja mehelik läbilöögivõime. Kujutlused, millega me oma elu ja kohta selles maailmas määratleme, on reaalsete tagajärgedega. Sellepärast niikaua kui me tahame elu kujundada, võidelda vabaduse ja individuaalsuse eest, ei tohiks me mehelikkuse kujutlusi oma kultuurilisest repertuaarist eemaldada. Peenelt kootud võrgustike kõrval vajame me ka selgete piiridega individuaalsust. Tulevik sõltub sellest, kas me suudame luua kultuuri, kes annab õiguse nii mehelikule kui naiselikule printsiibile.

Võtaksin selle loo kokku Pühakirjas öelduga: “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks.”

Allikas: „Mehelikuse kiituseks” (2)

Toimetas Urmas Saard

Samal teemal:

MEHELIKKUSE KIITUSEKS