Foto: Helen Parmen
Talvistel metsaradadel kohtame erinevaid jälgi – meie endi, loomade, lindude. On ju huvitav teada, kes meie kodu ümbruses liigub ja hiilib. Parim aeg selle kindlaks tegemiseks on kahtlemata talv, kui jäljed lumel ütlevad „mina olin siin“.
Milline on aga parim lumi jäljevaatluseks ja kuidas erinevate lindude ning loomade jälgi lumel ära tunda, sellest saab põhjaliku ülevaate Keskkonnaagentuuri tänasest blogipostitusest, mille autor on Eluslooduse osakonna peaspetsialist Christel Rose Bachmann.
Pärast lumesadu talvel ringi liikudes märkame, et tavaliselt tuttav ümbrus on muutunud sädelevaks valgeks võlumaaks. Maapinda katab ühtlane lumekiht, mis justkui valge paberina lubab sellel liikujatel teistele öelda „mina olin siin“. Kuna paljud liikujad võivad olla pigem öise eluviisiga, siis ei pruugi me jälgede autorit ennast kohata. Jälgi ära tundes saame aga aimu, kes näiteks meie hoovis, metsarajal või linnateel liikunud on. Parim lumi jäljevaatluseks on umbes paari sentimeetri paksune sulalumi, millel astuja jalajäljed on selgepiirilised ja lihtsasti määratavad. Paksus ja kohevas lumes kipub liikujatest maha jääma pigem auklik jäljerada, mis varisenud jäljeservade tõttu võib jätta mulje, et seal on liikunud tegelikust palju suurem loom.
Talvistel metsaradadel kohtame peamiselt erinevate imetajate jalajälgi. Vastavalt jäljetüübile saab eristada käppasid, sõrgu või kapju. Loomi saab eristada ka liikumisviisi järgi, sest jälgede asetus annab aimu, kas loom on kõndinud, hüpanud või hoopis galopeerinud. Jälgede määramisel on väga oluline teha vahet ka jälgede suurusel. Nii saab lihtsalt aru, kas taluõuel on käinud luuramas ilves või hoopis kass. Seetõttu on jäljejahti pidama minnes tark endale taskusse torgata mõni tühi tikutops või mõõdulint, et ka tagantjärgi jäljepilte vaadates oleks aru saada, kui suure loomaga võis tegemist olla. Ja nüüd võibki jäljejaht alata!
Linnujälgede määramine talvel võib osutuda peaaegu võimatuks
Põdra jälgi on juba suuruse poolest raske kellegi teise omadega segamini ajada. Sõra jälje pikkus on 12–16 sentimeetrit. Jälgedes võib näha olla ka sõrgatsite jäljendeid, mida punahirve jäljes näiteks ei näe. Põder liigub enamasti kõndides ning tema sammu pikkus ulatub kuni kahe meetrini.
Kuigi väliselt on meie metsakutsu hunt ja metsakiisu ilves kergelt äratuntavad, siis jalajälgede osas aetakse neid enim segi just nende kodustatud sugulaste – koerte ja kassidega. Kui koera ja hundi jäljed on sümmeetrilise kujuga, siis erineva pikkusega varbad annavad ilvese ja kassi jälgedele ümara välimuse.
Hundi jäljerida on erinevalt koera omast tavaliselt sirge nagu oleks loom kõndinud nööri mööda. Karjades liikudes võivad nad astuda ka karjaliikmete jälgedesse. Nagu teistel koerlastel, on ka hundil esijalgadel viis ja tagajalgadel neli varvast. Hundi jälg on koera omast aga märgatavalt piklikum.
Linnujälgede määramine talvel võib osutuda peaaegu võimatuks, sest enamike jäljetajate jalad on üksteisele väga sarnased. Näiteks võime hommikul tööle sättides maja kõrvalt leida pikad ringiratast kulgevad jäljeread ning ainult oletada, et mõni kodutuvi on seal äsja ühe eriti pika telefonikõne maha pidanud.
Lähemalt saab lugeda ja vaadata Keskkonnaagentuuri Eluslooduse osakonna ulukitiim arvukaid fotosid siit