MIKS JÕULURAHU VAJAB PALVEID? SAKSAMAA JA PRANTSUSMAA RINDEL KOHTUSID SÕDURID ISEGI JALGPALLIS

Illustreerivalt jalgpallist. Fotomontaaž: Urmas Saard / Külauudised

Arvamus

Joosep Tammo

„Rahu on jõuluevangeeliumi ja jõululaulude lummav teema. Ometi kipub see meie südameist ikka ja jälle kuidagi kaduma. Miks? Ma ei tahaks täna rääkida kaubandusest ja pühade ja aastavahetuse eelsest kiirustamisest ja perevägivallast, vaid sõjast, mis möllab Ukrainas ja Palestiinas,” ütleb Joosep Tammo täna oma igateisipäevases kõneluses YouTube kanalil.

Endine Iisraeli salateenistuse juht Šin Bet on öelnud: ideoloogiat ei saa sõjaliselt võita. Ideoloogia ütleb: selleks, et mina saaksin elada, peab teine kaduma. Nii on see Kainist ja Abelist alates. Kui me sellest Jumalale räägime, siis tähendab see palvet rahu eest. Kuid Vana Testamendi jutustus Kainist ja Abelist läheb veelgi kaugemale. Jumal hoiatab Kaini, kuid too tapab sellest hoolimata oma venna. Just sama näeme me tänastelgi lahinguväljadel. Asi läheb üha hullemaks, sest “kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind!” Sõbrad, kui me head ei tee, siis luurab patt meie ukse taga nagu deemon. Jumal ütleb väga selgelt: “Kuid sina pead tema üle valitsema!” 1Ms 4:7b Aga Kain tapab hoolimata hoiatusest ikkagi Aabeli. See on esimese Piiblis kirjeldatud perekonna, kuid samas ka kogu inimkonna lugu.

Nii Hamas kui Iisrael tahavad üksteist hävitada. Venemaa tahab aga saavutada Nõukogude Liidu kunagist suurust. Ukrainast rääkides tuleks silmas pidada 40 miljonit hea haridusega inimest. Pole juhus, et Nõukogude Liidu majanduslik raskuskese asus Ukrainas. Kuna ukrainlased ei anna aga alla, siis tuleb vaenlaste meelest nad hävitada. Samas vajaks Venemaa inimesi, kes suudaks nende maa muuta demokraatlikuks ja arenguvõimeliseks riigiks. See ei sünni aga lahinguväljal vaid naabrite südameid ja hoiakuid võites. Sõda aga jätkub ja nõuab üha uusi ohvreid.

On selge, et Iisrael ja palestiinlased ei ela ka pärast Hamasi hävitamist ja sõja lõppu rahulike naabritena. Sama kehtib iga sõjalise konflikti kohta. Tundub nagu saaks neid ohvreid õigustada vaid võit. Aga sõjaline võit tähendab teise poole hävitamist. Tegelikult on mõlemad pooled sõja deemoni raudses haardes. See, kes tahab selles olukorras midagi head teha, saab vaid haavatute eest hoolitseda või langenute sugulasi trööstida. Näib nagu ei suudaks keegi sõda lõpetada. Kui tegemist oleks mingi loodusjõu või epideemiaga, siis aitaks selle vastu mingi uus ravim. Kuna tegemist on aga vaimumaailmaga, siis on rahuks vaja teisi vahendeid. Sõdade taga on kindlasti deemonlikud jõud, kelle eesmärgiks on võimalikult palju inimesi hukata.

Sõdurid mõlemast leerist leppisid kokku, et peatavad sõdimise ja veedavad jõuluõhtu koos. Need sündmused algasid kõigepealt Belgias, kus sakslased asetasid oma kaevikute servale küünlaid. Seejärel hakkasid nad laulma jõululaule, millele vastasid prantslased ja inglased. Lõpuks leppisid vastaspooled kokku, et kohtuvad kaevikutevahelisel alal, et vahetada kingitusi ja süüa koos

Me oleme sunnitud ütlema: “Nad ei saa kuidagi teisiti.” Sakslased nägid seda II Maailmasõja ajal. Täna öeldakse, et paljudele oli juba pärast 1943. aasta veebruari Stalingradi lahingut selge, et sõda on kaotatud. Rahvas ja selle juhid olid nagu seestunud. Kuni lõpuni tapeti isegi omasid, kes julgesid võidus kahelda. Nii hukkus terve põlvkond noori mehi, keda oleks olnud vaja maa ülesehitamiseks. Kurja võitmiseks on vaja midagi muud kui võiduparaadi. Ei piisa psühholoogide ja politoloogide selgitustest. Tundub nagu ei oleks sõja deemoni vastu mingit rohtu.

Usk tõotab meid kurjast vabastada. Kuid see peab olema rahu taotlev usk. Rahuvürst, kellest jõuluajal räägime, sündis nii juutidele kui palestiinlastele, nii venelastele kui ukrainlastele. On vaid üks Jumal ja üks Päästja, Jeesus Kristus. Teist nime pole taeva all antud. Õed ja vennad, me näeme, et kurjuse deemonid on meie mõistust ja südameid sõtta kiskumas. Jumal vajab täna neid, kes oma südamed Päästjale avavad.

Just see juhtus 1914. aastal I Maailmasõjas läänerindel. Sõdurid mõlemast leerist leppisid kokku, et peatavad sõdimise ja veedavad jõuluõhtu koos. Need sündmused algasid kõigepealt Belgias, kus sakslased asetasid oma kaevikute servale küünlaid. Seejärel hakkasid nad laulma jõululaule, millele vastasid prantslased ja inglased. Lõpuks leppisid vastaspooled kokku, et kohtuvad kaevikutevahelisel alal, et vahetada kingitusi ja süüa koos. Jõulurahu levis kiiresti ka teistesse piirkondadesse. Saksamaa ja Prantsusmaa vahelisel rindel kohtusid sõdurid isegi jalgpalli mängima. Olukord muutus nii rahumeelseks, et kõrgem väejuhatus mõistis toimuva hukka, sest jõulurahu vähendas sõdurite võitlusvaimu. Seetõttu keelati nende sündmuste kajastamine ajakirjanduses. Sõja deemon sai taas meelevalla.

Kuid midagi oli muutunud. Rahuingel oli karme rindemehi oma tiivaga puudutanud. Pärast aastaid veriseid lahinguid tuli ikkagi rahu leida. Toona läänerindel toimunu kõneleb tänini rahu võimalusest ka kõige lootusetumas olukorras. Kõige tumedamatel aegadelgi on võimalik leida võimalusi leppimiseks ja koostööks. Vennad ja õed, me vajame palju enam neid, kes palvetavad rahu eest. Palvetajaid, kes seisaksid vastu sõja deemoneile. Me vajame palvetajaid, kes koos inglite taevase väega kiidaksid Jumalat: “Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel.”

Allikas: Miks jõulurahu vajab meie palveid?

Toimetas Urmas Saard