Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Viimaste päevade vapustavad sündmused Iisraelis ja Gaza sektoris on kõiki ehmatanud. Filosoofiaõpetaja Joosep Tammo ei tahaks käesolevas mõtiskluses kõnelda hetke sündmuste detailidest ja hinnangute andmisest. Ta toetub ajaloolises ülevaates David M.Neuhaus’i artiklile 2023. a oktoobri kuu “Stimmen der Zeit” ajakirjas ilmunud artiklile “Zwei Völker, zwei Staaten?”
Käesoleva aasta aprilli lõpus tähistas Iisraeli riik oma 75. sünnipäeva. Kaks nädalat hiljem meenutasid palestiinlased Nakba, katastroofi, 75. aastapäeva, mil nad oma maa kaotasid. Ühe rahva jaoks oli see rõõmus pidu, teiste jaoks tragöödia. Novembril 1947 a võttis ÜRO vastu resolutsiooni 181, mille kohaselt Palestiina tulnuks jagada kaheks iseseisvaks riigiks. Üks pidi olema juudi riik, teine palestiinlaste-araablaste riik.
Iisrael sai 1949. a mais ÜRO liikmeks, kuid suveräänset Palestiina riiki ei eksisteeri tänini. 65 aastat pärast resolutsiooni 181 vastuvõtmist 29. novembril 2012 a. tunnustas ÜRO Palestiinat ÜRO “mitteliikmelise-vaatlejana”. See on tunnustus, mida jagab ka Vatikan. Kuid tulgem tagasi ÜRO 1947. a Palestiina jagamise plaani juurde. Jeruusalemm ja selle ümbrus pidid jääma kümneks aastaks ÜRO kontrolli all olevaks territooriumiks, mis pidanuks võimaldama tulevasi läbirääkimisi selle ala kuuluvuse suhtes. Tollel ajal oli Palestiinas 1.845.00 elanikku: 1.237.000 araablast (67%) ja 608.000 juuti (33%). Enamus neist olid sinna elama asunud alles hiljuti Euroopast.
Araabia Ühendatud komitee lükkas sellise maa jagamise ettepaneku tagasi. Nad leidsid, et kogu maa peaks alluma Araabia valitsusele. Araabia rahvuslased lähtusid oma britti-kolonialismi vastasest võitlusest. Juute vaadeldi kui Euroopa kolonialiste, kes püüdsid nende Araabia kodumaad hõivata. 1917. a, kui britid I Maailmasõja ajal Palestiina hõivasid, lõpetades sellega aastasadu kestnud Osmani-Türgi valitsuse, oli seal umbes 60 000 juuti, seega vaevalt 10% elanikkonnast. Paljud neist olid sinna asunud Venemaalt. Kuus kuud enne brittide sissetungi, kuulutas briti välisminister lord Arthur Balfour briti-juudi-eliidile, et britid suhtuvad juutidele rahvusliku kodumaa loomise võimalusse positiivselt. Just see avaldus kujunes kogu brittide valitsusajaks oluliseks lähtepunktiks. On huvitav, et Vatikan suhtus sellisesse lähenemisse tookord kriitiliselt. Rõhutati, et Vatikanil ei ole mingeid pretensioone selle suhtes, et juutidel oleks võrdväärsed õigused teiste elanikega, kuid oldi selle vastu, et neil oleks mingi priviligeeritud seisund. Selline oli kardinal Pietro Gasparri kirja sõnum rahvasteliidu peasekretärile (15. Mai 1922).
Sionism, mis sündis institutsioonina 1897. a Baseli maailmakonverentsil, nägi aga tagasipöördumist oma ajaloolisele kodumaale ainsa lahendusena juutide olukorrale Euroopas, mis oli sattunud üha enam kasvavate etnotsenriliste Euroopa natsionalistlike liikumiste rünnakute ohvriks. Balfour ja briti peaminister David Lloyd George suhtusid sellesse ideesse vägagi positiivselt.
Natsionaalsotsialism näitas, et sionism on juutide jaoks siiski ainus alternatiiv
Suurbritannia sionistid ja eriti vene-juudi päritolu füüsik Chaim Weizmann, hilisem esimene Iisraeli president, veensid briti poliitikuid igati, et juutide kohalolu Palestiinas on Suurbritannia huvides. Kolmekümne brittide valitsusaja jooksul oli juudi elanikkond Palestiinas kümnekordistunud. Samas kasvas juutide soov Palestiinasse asuda. Natsionaalsotsialism näitas, et sionism on juutide jaoks siiski ainus alternatiiv. Juutide vastast hoiakut oli aastasadu esindanud kaks kristlikku diskursust. Juute kujutati Jumala tapjatena, kes Jeesuse lasid risti lüüa. Või lihtsalt pimedatena, kes tänase päevani eitavad, et Jeesus oli ka nende Messias ja Lunastaja. Sellise juutide põlgusest kantud õpetuse tagajärjeks oli aastasadu toimunud juutide tagakiusamine. Juutide diskrimineerimine, pogrommid ja lõpuks tehnilise täpsusega läbiviidud holokaust ei toetunud enam teoloogilistele argumentidele, vaid natsionalistlikule retoorikale, mis kirjeldas neid juba alama rassina, kes tuleks aaria rassi puhtuse seisukohalt kahjulikena hävitada. Juudid olid sunnitud otsustama surma või eksiili vahel.
II Maailmasõja lõppedes sai selgeks, et kuus miljonit juuti oli natside ja nende käsilaste poolt mõrvatud, miljonid kodu ja varanduseta. See olukord lõi laialdase ja kaastundliku mõistmise fooni – juudid vajavad oma kodumaad. Alates 1917 aastast olid siin oma iseseisvuse eest võidelnud ka araabia moslemid ja kristlased ja väike araabia juutide kogukond. Üha enam kõlasid hääled, et juudi riigi tekkimisel ei tohiks saada kahjustatud seniste elanike õigused. Palestiina araabia elanike jaoks olid nii britid kui Euroopast saabunud juudid kolonialistid. Juudid ise nägid endas aga oma ajaloolisele kodumaale tagasipöördunud rahvast.
Järgmises mõtiskluses käsitleme Palestiina jagamisega seotud raskusi ja teisi võimalikke lahendusi.
Allikas: „Kaks rahvast, kaks riiki? (1)” https://www.youtube.com/watch?v=ywW3ayNiBME
Toimetanud Urmas Saard