MAGADES JA ÄRKVELOLEKUL

Arvamus

Unenäos

Üsna peatselt lõppeva nädala mõtiskluses keskendub filosoofiaõpetaja Joosep Tammo magamisele ja ärkvelolekule ning tõdeb, et magame keskmiselt kolmandiku oma elust. „Seda on tunduvalt rohkem kui me veedame oma sõprade ja perekonnaga. Ajaliselt vaadatuna peaksime me kõik olema eksperdid magamise alal. Tegelikult ei tea me sellest valdkonnast eriti palju,” arutleb Tammo.

Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Võib-olla just selletõttu on magamine kui seisund meis alati tekitanud teatud hirme. Uni peidab endas koletisi. Uusajal selline kartus ja tõrjuv hoiak kasvab. Tundub nagu kustuks unes valgustuse leek. Kant suhtub magamisse näiteks tõrjuvalt, sest see on tema arvates aeg, kus me ei ole võimelised ratsionaalselt mõtlema ega iseseisvalt tegutsema. Samuti suhtub magamisse negatiivselt protestantlik töökultuur. Arvatakse, et unine eluhoiak soodustab laiskust ja pahesid. Puritaanide jaoks on magamine aja raiskamine. Koos Õpetussõnaga öeldakse: „Kui kaua sa, laisk, magad, millal sa ärkad unest?”

“Ärkamisest” kujuneb siin tormiliste usuliste hoiakute muutuste metafoor. Igal juhul tuleks magamise asemel ennast täiustada või Jumalat teenida. Max Weber tuletas siit protestantismi vaimu ja kapitalismi vaimu läheduse. Tõsi, Veneetsia kaupmeeste ärilise innukuse jaoks polnud reformatsiooni vaja. Üks on siiski selge: töö, mitte magamine paneb ju kapitaligi kasvama. Hilis-uusajal elame me maailmas, mis on ööl ja päeval valgustatud. Informatsiooni vool on lakkamatu. Tsüklilise töö ja puhkuse ning naudingu rütmi asemel oleme sattunud katkematu kiirenduse karussellile. Oleme sunnitud üha rohkem tootma, ostma ja suhtlema. Magamine on omandanud nõrkuse tähenduse. Tundub nagu tuleks seda kuidagi optimeerida, et ühiskonna majanduslik tulemuslikus võiks kasvada. Samal ajal näeme üha rohkem märke sellest, et magamise alahindamine ei võimalda enam taastuda. Tulemuseks on üldine väsimus, depressiivsus ja vaimne kriis.

Seal, kus inimesel ja loodusel ei ole enam võimalust puhata, algab püsiv kurnatus, kus ei suudeta vabalt tegutseda ega hästi mõelda. See on nagu hommikune klassiruum. Niisiis on uni ilmselt ülimalt tähtis. Paljud mõtlejad erinevatel aegadel on püüdnud ka une tähtsust valgustada. Uni on midagi elavat, mis võimaldab meil õppida ja unistada. See peidab endas päeva. Iga päev on nagu uus elu algus. Uni on nagu uussünd, nagu kingitus. Me jätame päeva koormad seljataha, ja heidame end une rüppe, et ärgata uuele päevale.

Oma unenägudes kohtun ma oma kujutluste maailmaga

Kahjuks on meil üha enam magamisega raskusi. Vanemaks saades märkame kui lühike on elu ja kui pikaks ja rahutuks on muutunud ööd. Nii nagu südamel on ka unel ilmselt palju põhjendusi, mida mõistus ei tunne. Hallutsinatsioonid ja unenäod kuuluvad meie kogemuste erilisse registrisse. Hing näeb seda, mida aju talle näitab, sõltumata sellest, kas aju on ärkvel või magab. Oma unenägudes kohtun ma oma kujutluste maailmaga. See, kes palju mediteerib, teab et vajadus magada võib muutuda ja teadvuse üleminekud ärkvelolekust unele muutuvad voolavamaks. Just selle piirimail võime õige häälestatuse korral saada osaliseks ka jumalikest ilmutustest. Ometi pole iga unenägu taevast antud enne. See võib olla ka meie alateadvuses sündinud pettekujutlus. Nii ütleb Siiraki tarkus: “Sest unenäod on paljusid eksitanud, ja kes nende peale on lootnud, on pettunud.”

Tahtmatult pean küsima: aga kes ma olen kui ma magan ja näen unenägusid? Kindlasti oleme samad aga neuroloog Giulio Tononi ütleb, et meie teadvus laguneb uinudes paljudeks väikesteks “teadvuse saarekesteks”. Bioloog Albrecht Vorster võrdleb seda juuksuris käimisega. Kus toimub “pesemine, lõikamine, kammimine”. Proteini jäägid, mis võiksid närvirakke kahjustada, uhutakse ajust välja. Sünapsid “lõigatakse tagasi”. See on vajalik, sest me loome õppides üha uusi seoseid. See on nagu puu vesivõsude tagasilõikamine. Samuti toimub unes olemasolevate teadmiste sorteerimine. Tulemuseks on hommikune ärkamine värskendatud ja töövõimelisema ajuga.

90% inimestest vajab kuus kuni kaheksa tundi und. Omaette nähtus on magamise ja ärkamise mõiste kasutamine poliitilise või religioosse metafoorina. Nendel metafooridel on tugev religioosne põhi. Evangelikaalsed liikumised rõhutavad sageli “ärkamise” vajadust. Unustades, et Jumal annab omadele isegi unes. Kõik kümme neitsit Jeesuse võrdumis magasid ja seda ei heidetud ei tarkadele ega rumalatele ette. Kuid üllatav on küll see, et muistsel palvetajal on suur mure. Talle tundub, et Jumal magab. Miks ta pole juba üles ärganud? “Virgu, Issand! Miks sa magad? Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt! Ärka ja virgu, mu Jumal ja mu Issand, mõistma minule õiglast kohut ja ajama mu riiuasja!” Aga Jumalal on omad ajad. Temagi hingab nagu kogu loodu koos meiega. Une ja ärkamise rütmid on Looja kingitus, mida tuleks hoida ja hinnata. Julgustagu need mõtted meid vastu seisma ajastule omasele töökoholismile ja kiirustamisele!

Allikas: ”Magamisest ja ärkvelolekust”

Toimetanud Urmas Saard