Fotogalerii ja video
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ring ümber Eestimaa on nagu kaitseratas
Urmas Saard, reporter. Foto: Helen Parmen
On lõikuskuu 17. päev, kell läheneb viiele, taevas on pilvitu ja sinine nagu taamal rannamändide vahelt väheke nähtavale ilmuv Pärnu laht. Astun piki kergliiklusteed. Vastu tuleb kohalik külamees, uurib mida pildistan. Saan teada, et seisan Mäe tänaval ja vanahärra kuuleb minult uudist üsna kohe Tahkuranna Külakeskuse Tahku Taresse jõudvast Indra Reinpuust.
Parasjagu jääb veel nii palju aega oodata, et saan mõne sõnaga rääkida Indrast, kes alustas 1. augustil Peipsi-äärsest Varnja külast umbes 1500 kilomeetri pikkust rännakut ümber Eestimaa. Sotsiaalmeedia postitusest olin juba lugenud, et 60-le päevale kavandatud teekonnast on nüüdseks üle veerandi läbitud. Rohkem oma väheseid teadmisi jagada ei saa, sest oodatud teeline lähenebki päevateekonna viimasele sajakonnale meetrile. Väsimatul ilmel ja kindlal kõnnakul sammub 61-aastane Indra nagu polekski üle 30 kilomeetri seljataha jäänud. Teda saadavad kümnekonna kilomeetrisel lõigul Ave Teeääre, Erna Hövel, Lagle Suursild ja tema tubli neljajalgne sõber Lulu. Kõigil on rõõmsad näod ja Ave tõstab lehvitamiseks käe. Ave on Ring Ümber Eesti visuaali kujundaja. Kümnekonna meetri möödumise järel nad seisatuvad, vaatavad tagasi – kas meie siis ei ühinegi? Jätan minu kõrval seisjaga jumalaga ja järgnen eeskõndijaile. Vaata varem Facebooki Külauudiste lehele riputatud videoklippi.
Istume tillukesse kuusekäbi-kujulisesse lehtlasse, kuhu uskumatult lahedalt mahub vähemalt seitse inimest. Jutu hakatuseks tunnen huvi, mitu paari matkasaapaid juba kulunud on ja kas jalad pärast ca 450 kilomeetri läbimist ikka jätkuvalt terved ning ilma villideta. Vastuseks kuulen, et jalad on seni hästi vastu pidanud. Oluline on muidugi õigete jalanõude valik ja teadjate inimeste nõuannetega arvestamine. „Jah, jalanõud kuluvad pikal teel ja neid tuleb tõepoolest välja vahetada,” selgitab Indra.
Huvitav küsimus
Aga siis viin vestluse küsimusele, mis mind paaril viimasel päeval kummitanud. Mul oli siis vanust nii umbes kuraditosin aastat, kui matkasin Pärnu kuuenda kooli matkasellidega Pärnu linnapiirist Tahkuranna suunal. Võibolla kohati mööda neid samu radu, mida pidi Indra jätkab teekonda suvepealinna poole. Umbes 56 aastat hiljem mõtlen, kuidas olnuks toona kohtuda samal teekonnal Austraalias sündinud eesti mehega, kes on võtnud eesmärgiks nõnda pika retke. Mõtiskledes praegu mõnevõrra ultreerivalt tolleaegsesse aega tagasi küsin Indralt: mida võinuks kuuekümnendates suure elukogemusega mees öelda neile mõneteistaastastele noortele?
peame küll midagi muutma
„See on huvitav küsimus,” lausub Indra lühikese mõtliku viivituse järel. „Kaks aastat tagasi ei olnud mul mitte mingit mõtet hakata ümber Eesti kõndima. Tänapäeval elavad inimesed arvuti- või teleekraanil või telefoniga ega oska enam ühilduda selle maailma ja maastikuga. Kui me oskaksime looduses viibida, isegi mittemidagi tehes, aga lihtsalt olla, siis oleks meil rohkem võimalust õppida iseendast ja saada aru maailmast,” mõtiskleb Indra. „Kui mina oleksin kooliõpetaja, siis ma viiksin neid poisse ja tüdrukuid kogu aeg metsa, mitte ei hoiaks pidevalt klassiruumis. Tegelikult olen ülikoolis õppinud ka kooliõpetajaks. Ma ei tea kuidas on Eestis, aga Austraalias peame küll midagi muutma, sest me läheme liiga kiiresti edasi ja kaotame samal ajal ühendust maa ja loodusega, samuti kaotame traditsioone.” Indra sõnul ei tähenda see elamist nagu vanasti inimesed elasid. „Me ei saa tagasi minna, aga on võimalik varasem tarkus ja aeg tuua meie ellu. Ring Ümber Eesti lauluks on „Käime koos”. Meil on lihtsam ja rohkem võimu kõike koos tehes. Seepärast olen väga tänulik, kui teised inimesed tulevad minuga kaasa, ka noored.” Ise jään Indra sõnumit kuulates mõtlema noortele, kellega koos olen kasvanud tänasesse päeva.
Üksinda või hulgakesi
Küsin, kas Indrat on saatmas alati enamvähem üks ja sama hulk inimesi? Või on mõnikord oluliselt rohkem ja teine kord vähem? Või on käidud ka päris üksinda?
„Jah, kõik loetletud variandid on olnud. Kolm päeva olen olnud ka päris üksinda. Täna [toimetaja: 17. augustil] õhtupoolikul oli neli inimest ja koer. Ühel korral varem on samuti koer saatnud. Värskast tulles oli vist kõige suurem rühm, kaheksa inimest. Mõnel teisel juhul ainult üks inimene, võibolla üksnes minu päevajuht. Eile [toimetaja: 16. augustil] õhtul oli tore vestlus lõkke ääres, naised musitseerisid ja Ave mängis nukuteatrit. Mitmes kohas olen saanud saunas käia, jões ja järves ujuda. Kogemused on olnud mitmesugused. Ees ootavad uued kogemused. Ida-Virumaal ei ole ma mitte kunagi käinud. Inimesed, keda ma üldse ei tunne, on väga lahked: pakuvad toitu, ööbimist. Häid pakkumisi on palju. Täna kutsuti randa päikeseloojangut vaatama, aga kõigi pidutsemiste või vaatamistega ei jaksa kaasa minna. Mõnikord tahaks ka üksi olla. Kablis olin esimest korda täiesti üksinda. Mõnikord kõnnin kuus-seitse tundi üksipäini, mis meeldib samuti, aga seda ei taha ma iga päev.”
Aga millised rajad on eelistatumad? „Kehale on hea, kui metsarajad vahelduvad asfalteel kõndimisega,” ütleb mees, kellel on ülikoolidiplom kehalises kasvatuses.
Mis on olnud kõige pikem ja kõige lühem päevatee, kilomeetrites? „Keskmiselt 25 kilomeetrit päevas. Aga kahel päeva oli päris alguses Võrumaal 12 kilomeetrit ja kõige pikem on olnud 38. Nüüd neli-viis päeva üle 30. Pidevalt siiski sellise koormusega ei lähe.”
Eesmärgiks suur ring
Ave küsib, mis toimub ringi lõppu jõudes? „Läheme alguspaika Varnjasse ja sealt edasi Adaveresse, kus teeme lõputseremoonia. Loodan, et siis saame kutsuda kokku niipalju inimesi kui võimalik – kes on kõndinud, meie päevajuhid, kohalikud inimesed ja teised toetajad. Viimasel päeval kõnnime ainult viis kuni seitse kilomeetrit. Teeme mingi peo ja austame kõiki osalenud inimesi. Facebookis kasvab jälgijate arv iga päevaga. Eesmärk on luua üks suur ring, mis toob meid kokku ja ühendab ja tuletab meelde, et siin maal on meile kõigile olulisi asju. Jälgime, mida teeb loodus ja selle maa rahvas. Ring ümber Eestimaa on nagu kaitseratas. Eestlastel on sedapalju rohkem jõudu, väge ja võimu, kui me teeme asju koos. Ei pea olema millegi vastu, et teha asju koos. Erinevate maailmavaadete tõttu ei pea veel kaklema hakkama.”
Ema jälgedes
Ikka pöördub jutt eestluse elujõule, mis näib olevat Ring Ümber Eesti retke keskne mõte.
Foto: Urmas Saard / Külauudised
„Ma sündisin Lõuna-Austraalias Adelaide’i linnas, kus oli väga aktiivne Eesti kogukond. Kõik keerles ümber Eesti maja. Käisin eesti koolis ja rahvatantsurühmas, eesti spordikoolis ja kooris. Ma ei tahtnud üldse neid asju teha (naerab), aga mu ema oli nii võimas eestlane.
Ene-Mai Reinpuu (19.08.1932 – 19.07.2022) oli aastast 1984 Adelaide’i Eesti Seltsi auliige. Tal on mitmeid tunnustusi: Eesti Rahva Muuseumi medal 1997, Order of Australia Medal 1998, Eesti Vabariigi Valgetähe teenetemärk 1999. Viisin ema medalid, auhinnad ja pildid ERM-i. Muuseum lubab teha online näituse eestlastest, kes on välismaal teinud midagi suurt.
Minu ema oli aastatel 1967-1986 Adelaide’i Eesti Seltsi sekretär ja 20 aastat president. Ta oli Austraalia Eesti Seltside Nõukogu ausekretär. Teda valiti Eesti Kongressil Austraalia esindajaks. Ta on olnud Austraalia Eesti Kultuurifestivali aseesimees ja korraldustoimkonna liige aastast 1958. Ta on olnud Eesti Kultuurifestivali liige. Oli veel Council of Baltic Women (seotud: National Council of Women) Eesti kogukonna esindaja Lõuna-Austraalia Mitmekultuuriliste Kogukondade Nõukogus ja Eesti Muuseumi Sõprade Ühingu asutajaliige.
Tartus sündinud ema käib nüüdki minuga kaasas. Seepärast viisin muist tuhka Emajõkke. Isa sündis Põltsamaal ja tema haud asub seal. Viisin siis teise poole tuhka sinnagi. Aga natuke tuhka kõnnib minuga kaasas ümber Eesti. Ema rääkis ainult Eestist, noh, noor poiss tüdines sellest ära (muheleb mõnusalt). Tema jutus olid kõik asjad Eestis ikka paremad kui mujal…”
Rebane haakub vestlusesse
Vahepeal annan usutleja rolli üle Avele, et sellisel viisil enda mõtteid uuteks küsimusteks koguda. Ave kasutab saadud võimalust väga nutikalt. Minu ülesandeks jääb videokaamera statiivile seadmine ja käivitamine ning nii ongi kogu lõbus vestlus meile kõigile jäädvustatud.
Käes on ka Indra kord küsimiseks: „Kas tulehoidjast Matist on midagi kuuldud?” Teelise küsimused panevad õlgu kehitama. Mõtlen kas tunda piinlikust, et nii tähtsat asja polnud varem märganud?
Tuli
„Esimesel augustil rännakut alustades tuli üks huvitav mees, kelle nimi on Mati Oja, keda ma üldse ei teadnud. Aga me olime natuke suhelnud läbi Facebooki. Tema tuli samal ajal Poolast, kus oli kuulnud Ring Ümber Eesti retkest. Ütles, et peab lihtsalt tulema. Alustasime tseremooniat lõkketulega ja laulmisega. Liikuma hakates ütles Mati, et tema jääb nüüd sinna Varnja külasse nii kauaks, kuni meie jõuame alguspunkti tagasi. Mõned päevad tagasi sain teada, et Mati on ikka seal tuld valvamas,” meenutab Indra. Tuli asub restorani Lendav Laev ees. Ring Ümber Eesti alguspunkt on tähistatud selgitava sildiga. „Süüdatud tuli austab seda rännakut nii võimsa sümbolina, et ei lase vaimul ja kehal väsida. Avatseremoonia toimus üheksa ajal, aga mina läksin päiksetõusu ajal üksinda ühe sealse suure kivi juurde, mis on nagu meie ida soolakivi suureks rattaks. Lõunas tegime Valgjärve ääres midagi sarnast ja Hiiumaal tuleb läänemärk ja kusagile põhjarannikule tuleb põhjamärk ja Adaveres on siis keskkoht.”
Tähtis pole mitte niivõrd minule tähelepanu osutada, palju olulisem on see visioon, mis toob eestlasi kokku
Indra näos ja hääles peegeldub heameel, et paljud tulevad kaasa. „Tähtis pole mitte niivõrd minule tähelepanu osutada, palju olulisem on see visioon, mis toob eestlasi kokku, et anda meile lootust. Tuletada meile meelde, mis on meile kõigile – meie rahvale ja maale oluline. Ja mitte seda ära unustada, mitte ennast ära kaotada väikestes asjades, mille üle hakkame kaklema.”
Indra arvates polevat ta matkaja ja seepärast peab tema vanal kehal (Indra sõnad) olema väga hea eesmärk, et 60 päeva järjest kõndida. „Ja mul on see eesmärk, sest mulle tuli teadmine, mida ma saan anda tagasi sellele rahvale ja maale, mis on olnud mu esivanemate maa. Sümbolid Eesti lipp, Eesti laulupidu, Eesti hümn – need on asjad, millega tekitada eestlaste sees mingit tunnet, tuletada meelde asju. Ja need on tõesti vägevad asjad. Me pakume midagi uut, mille sees kõik saavad osaleda: kõndida kaasa või jälgida, tunda midagi, mis resoneerib, mis toob meid kokku.”
Indra on väga tänulik, et tema ettevõtmine inimesi puudutab ja huvitab. „Ma ei tee seda endale.”
Sõna saab kirjanik
Saabub kehakinnitamise aeg. Toidu on valmistanud Anne Kalda, Katrin Schneider ja Lagle. Risotos kasutati neid samu seeni – puravikke ja kukeseeni, mida samal päeval metsa all käies lõigati.
Söögilauas annab Ave edasi Pärnu kirjaniku ja keeletoimetaja Siiri Metsamägi tervitused Indrale ja kingituseks raamatuid. Samal hetkel neid ridu kirjutades potsatab minu postkasti Siiri postitus, milles kirjutab: „Meie koos Õnne Piiriga annetasime oma raamatuid “Tiibade sirutus” ja “Betoonhingede aegu” Ring Ümber Eesti retkel kõndijatele tunnustuseks ning pühendumise eest. Kinkimise mõte tekkis sellest, et retke sihtkoht oli algul märgitud Adavere, keset Eestit ja samasse kohta suundub ka minu lühiromaani peategelane. Nüüd on tore neid kinkida veidi erilisemal puhul.” Siiri peab heaks juhuseks sedagi, et Õnne maalide näitus on üleval Tõstamaa Rahvamajas, mida kõndijad saavad minna vaatama.
paelus Indra väga hea eesti keele oskus ja idee niimoodi rännates õppida tundma eelkõige meie rahvast iseendana
„Meid Õnnega paelus Indra väga hea eesti keele oskus ja idee niimoodi rännates õppida tundma eelkõige meie rahvast iseendana. Kui me teame ja tunneme ise, kes me tegelikult oleme, siis suudame mõista ka teisi inimesi ja kaugusi. „See rahvana iseenda tundmaõppimise idee on kuidagi vaikne olnud, aga selgelt olemas,” selgitab Siiri.
Siiri: „Kahju, et Ring Ümber Eesti ei ole veel pälvinud laiemat tähelepanu meedias.”
Õhtu jätkub flöödi kuulamisega. Lagle tütar Kleer Suursild mängib flööti ja bambusflööti.
Saabub uneaeg. Mitte kõik ei lahku koduteele. Erna avab telgi õuemurule, sest jätkab järgmisel päeval Indraga teed Uulu ja edasi Pärnusse. Indraga ühinevad uued inimesed. „Ja vaata, kuidas see ring moodustab kaardil justkui naeratava näo hommiku suunas,” teeb Siiri veel ühe postituse enne kui ülevaatlikule loole saab punkt pandud.
KES ON INDRA REINPUU?
Indra Reinpuu sündis ja kasvas üles Austraalias Teise Maailmasõja järel sinna põgenenud eesti perekonnas. Viimastel aastatel on Indra regulaarselt Eestit külastanud, et saada ühendust oma juurtega, kohtuda sugulastega ja teha inimestega tervendustööd Kagu-Eesti sügavates metsades.
Indra taust on laiahaardeline ja mitmekesine. Tal on ülikoolidiplom kehalises kasvatuses ja psühholoogias, ta on treeninud Austraalia rannavõrkpalli tiimi viitel maailmameistrivõistlustel ja Sydney olümpiamängudel. 1988. aastal asutas Indra Lõuna-Austraalia esimese personaaltreeningu teenuse ärijuhtidele. Ta on õpetatud ja laialdase kogemusega šamaanitöö tegija.
Mais 2022 kolis Indra elama oma elukaaslase sünnimaale Tšehhi Vabariiki. Nad otsivad Eestis sobivat kohta, mis oleks tulevikus neile nii koduks, retriidikeskuseks kui ka töökohaks.
Allikas: Hooandja
Samal teemal:
