Arvamus
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Seekordses teisipäevases mõtiskluses kõneleb Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi filosoofia õpetaja Joosep Tammo, kes täna tähistab oma 73. sünnipäeva, elu mõtte otsinguist riigi ja majanduse horisondilt.
Lisaks tänasele kõnelusele YouTube kanalil on ta sama teemat varem jaganud 2009. aasta teisel advendil Tori rahvamajas ja mõni aeg hiljem ka tuntud mööblitöösturi, kinnisvaraärimehe ja omaaegse erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid esimehe Aldo Vinkli viiekümnendal juubelil Kaberneemes.
Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Läbi ajaloo on olnud neid, kes oma elu mõtet otsivad kodumaa ja ühiskonna teenimises. Minu põlvkond aga sündis kodumaatuna. Enamus meist kohandus valitseva režiimiga kas isiklikust heaolust, mugavusest või vahel ka ideelistest kaalutlustest lähtuvalt. Mälestus Eesti Vabariigist elas vanemate ja vanavanemate juttudes aga mitte meis endas. Valitsev võim oli meile mingi võõras paratamatus, mida taluti kuid ei võetud tõsiselt. Tundus, et “raudse eesriide” taga on tõelisem, vabam ja kristlikum ühiskond. Riik näis seal inimest teenivat. Meil pidi aga inimene riiki teenima.
Selles olukorras kujunes paljudele meist tegelikuks kodumaaks – Jumala riik – kogudus, kus olime üles kasvanud. Kuid samas käisime sõjaväes ja andsime maisele riigile oma relvavande. Nii kujuneski paljudele meist tõsiseks katsumuseks Jeesuse sõnad seoses pearahaga: “Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!” (Lk 20:25) Kuidas meist keegi seda juhist praktiliselt ka poleks lahendanud, kuid enamusele meist oli selge, et Jumala riik ei ole sellest maailmast ja see jääb püsima ka siis, kui maised riigid kaovad. Lõpuks nägimegi kuidas üks võimas riik varises üleöö kokku, aga Jumala riik jäi püsima.
Sini-must-valged lipud lehvisid ja kirikud olid rahvast täis
Koos Nõukogude Liidu lagunemisega ja vabanemisega tuli ka suur murrang ja kainenemine. Algas kõik rahvusliku ja usulise ärkamisega. Sini-must-valged lipud lehvisid ja kirikud olid rahvast täis. Kuid üsna pea pani oma raha – Eesti kroon – kõik asjad paika. Rahva usulise huvi langus algas koos Eesti krooni tulekuga. Algas nn. turbokapitalismi ajastu. Uueks “prohvetiks” muutus Hayek [toimetaja: Austria majandusteadlane ja poliitiline filosoof], kes ütles: “Küll turg reguleerib kõik küsimused.” Niisiis ela ise ja lase teistel elada. On tõsi, et vaba turumajandus on meile kinkinud hiiglaslikud kaubanduskeskused ja suured valikuvõimalused. Kuid ta ei ütle, mida peaksime valima. Turg annab asjadele hinna, paneb meid liikuma, kuid ei anna asjadele hinnangut. Parimal juhul on see neutraalne, halvimal juhul elu ennast ohustav.
Inimene vajab aga selliseid väärtusi nagu lojaalsus, ausus, vastutus ja solidaarsus. Just nende väärtuste eiramine toob kaasa üha uusi ja uusi kriise. Ilmaasjata ei öelnud Õnnistegija: “Te ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.” (Mt 6:24) Tasapisi hakkab see tõdemus läbi mitmesuguste kriiside kohale jõudma. Me mõistame nüüd paremini kirikuisa Augustinust: “head kasutavad maailma, et Jumalat “maitsta”, kurjad aga vastupidi, et maailma “maitsta”, tahavad nad Jumalat kasutada. Niisiis teenides madalust, kaotavad ka kõrgemad väärtused oma tegeliku tähenduse.
Kes ma olen? Miks ma olen olemas? Mille nimel ma peaksin elama?
Aga tulgem siiski teema juurde tagasi. Kust siis leida elu mõtet, kui seda ei paku teadus, filosoofia, ühiskondlik kord ega turg? Paljud minu põlvkonna inimesed ja ka mina leidsime olude kiuste vastuse Jeesuses Kristuses. Nagu ütleb prantsuse füüsik ja filosoof Blaise Pascal: “Südamel on argumente, mida mõistus ei tunne.” Mis on siis need südame argumendid? Ikka need rahutud küsimused: Kes ma olen? Miks ma olen olemas? Mille nimel ma peaksin elama? Kes varem, kes hiljem leidsime nagu Augustinuski: “Sa oled meid enese suunas loonud, ja rahutu on meie süda, kuni see rahu leiab Sinus.” Kuid selleni peab iga põlvkond ikka ja jälle uuesti jõudma. Me ei ole lõputu juhuste jada, vaid Jumala armastatud looming. Vaba tahtega otsiv looming. Meie elu suurim väärtus on Looja lastena otsida oma Looja sarnasust. Või nagu Jeesus ütles: “Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!” (Mt 5:48) Kuid eks ole seegi selge, et lõplik ei suuda haarata lõpmatut. Küll aga lõpmatu lõplikku. Algab ju evangeelium lihaks saanud Sõnast. Ja see sõna ütleb: “Nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.” (Jh 3:16)
Selline oligi minu põlvkonna vaimsete otsingute tee. Tee läbi päikese ja tormi. Eksimiste, otsimiste ja leidmiste. Head sõbrad, see teekond kestab kuni jõuame oma tõelisele kodumaale!