JÄRELMÄRKMEID PÄRNU MUUSIKAFESTIVALI ÖÖKONTSERDILT

Repliik

Fotogalerii

Pianist Zee Zee ja tšellist Marcel Johannes Kits Pärnu muusikafestivali 17. juuli öökontserdil kontserdimajas. Foto: Kaupo Kikkas

Urmas Saard

Hea juhuse tahtel pisteti Pärnu Muusikafestivali kinkepilet mullegi näppu. Küsimusele, kas ma tahaksin minna esmaspäeva õhtul öökontserdile, ei mõelnud vastamiseks hetkegi. Laususin otsekohe: jah, ma tahan, seejuures täpsemalt teadmatagi, milline on tolle kontserdi sisu ja esinejad.

Alles pressisõnumit lugedes ja seda avaldamiseks toimetades sain toimuvast teadlikumaks, aga esimese emotsionaalse kõrghetkeni jõudsin kontsertmaja suure saali esimeses reas istumise kolmekümnendal minutil. Emotsioone ei kutsu kontserdil esile mitte üksnes helide kuulmine. Vastasel korral piisaks helikandjastki. Muusikalist elamust täiendab esineja nägemine. Midagi lisab suure hulga publikuga samas ruumis viibimine ja üksikute kuulajate olemise märkamine.

Lavale sammuvad hiina-ameerika pianist Zhang Zuo, tuntud ka nimega Zee Zee ja tšellist Marcel Johannes Kits. Mõlemat dueti mängijat on tutvustatud eeskätt maineka Kuninganna Elizabethi konkursi laureaatidena. Kuid tunnustusi on mõistagi neil palju rohkem.

Siis unustan tšellisti vaatlemise, sulen viivuks isegi silmad ja lihtsalt naudin helisid

Minu vaatevälja jääb esinemise ajal üksnes tšellomängija. Enne, kui keskendun kogu kehaga muusika kuulamisele, koondub tähelepanu tšellisti liigutustele. Need näivad kord pingestuvat ja siis jälle justnagu vabanevat. Muusiku helidega võnguvad kaasa nii tema jalad, näolihased kui ka käed. Tunnen, et minugi kehaosad lähevad mängijaga samasse võnkesse. Siis unustan tšellisti vaatlemise, sulen viivuks isegi silmad ja lihtsalt naudin helisid. Ma ei püüa mõistatada, mida konkreetsel ajahetkel üks või teine heliseade võiks tähendada. Ei ürita aru saada, millist sõnumit on helilooja püüdnud noote kirjutades edasi anda. Ma isegi ei mõtiskle, vaid istun ja lasen helidel endast läbi voolata ja naudin tunnetuse tulva.

Huvitav on teada, et Eesti Raadio 2022. aasta muusiku aunimetusega pärjatud mees alustas tšelloõpinguid viieaastaselt.

Kuna Zee Zee jäi klaveri taga istudes tšellisti varju, siis kummalisel kombel tajusin ka klaverimängu vähem. Hästi oli näha noodilehtede pööraja. Imestasin, kui osavalt teadis ta õigel ajal lehte vahetada. Aga veel rohkem imetlesin muusikateadliku publiku õigeaegset plaksutamist. Ettekande ajal oli ju mitmeid pause, mõned koguni üsna pikad. Kuid lõpunoodi tundis publik eksimatult ära ja läks kuulamiselt üle tormilisele plaksutamisele. Esinejad kutsuti korduvalt välja, plaksutamine ei tahtnud vaibuda ja põrandki pandi värisema. Võimas tunne valdas nähtavasti igat saalis viibijat.

Pärnu muusikafestivali 17. juuli öökontsert kontserdimajas. Foto: Kaupo Kikkas

Lillekimp kingiti miskipärast üksnes tšellistile. Kui Marcel Johannes Kits mõistis, et rohkem kimpe lavale ei tule, kinkis ta lilled Zee Zeele. Seda oli ääretult armas näha. Tegelikult ei unustatud ka pianisti. Zee Zee sai suure lillekimbu kontserdi teise osa lõppedes pärast seda kui ta oli saatnud öökontserdil nelja järgmist musitseerijat. Nendeks olid Sha Katsouris ja Artur Podlesniy viiulitel, Andres Kaljuste vioolal ja Benjamin Nyffenegger tšellol. Lilleõie olid nemadki auga välja teeninud. Vast suurim auavaldus ja tänu väljendus ikkagi selles, kui seegi koosseis muusikuid pidi kolmel korral uuesti lava tagant tänulike kuulajate ette ilmuma.