Arvamus
Foto: Urmas Saard / Külauudised
Ants Välimäe kõne Eesti Vabariigi 105. aastapäeval Sindis Julius Friedrich Seljamaa monumendi juures.
Vägi
1. Mööda metsi astub vägi
mulla põuest tõuseb ramm
kümme kivi – juba mägi
salatarkust kannab tamm
2 Tuhakarva taeva paine
surub kannad vastu maad
põhjatuule jäine laine
teeb me turjad tugevad
3. Laukaid pidi vaiksel sammul
hallavaipa kannab öö
Jõudu napib sooja rammul
päeval tilluke on töö
4. Hing see huikab vete veerel
teise kaldasse ei näe
minemise kihk on merel
raju viha annab väe
Kellest need salmid räägivad? Millest need salmid räägivad? Ikka meist, Eesti rahvast. Ikka meie armsast Eestimaast.
meie juured on justnimelt selles pinnas siin
Aastatuhanded siin selles maanurgas elades on meist kujundanud just sellise rahva nagu me oleme – visad, kannatlikud, pisut melanhoolsed aga ka nutikad ja julged. Me oleme korraga tubli luterlase kombel töökuse ja edasipürgimise usku, samas metsarahva kombel maa ja loodushoiu-usku. Oleme osavad ja edukad moodsas infotehnoloogilises maailmas ja samas tõmbab miski meid metsa ja merele, kuulama vaikust ning ammutama jõudu maast ja tuulest, veest ja puust.
See on nii sest meie juured on justnimelt selles pinnas siin. See maa on meie oma, üks ja ainuke, väike ja tuulises paigas, tihti kõleda ilma käes, suurte rahvaste ja sõdimiste ristumiskohas – aga ainuke maalapp suures ilmas mis meie oma.
Siin räägitakse meie lugu, tehakse seda meie keeles ja meile omase maailmatajuga.
Sa oled see millise keele sees sa kasvasid, millises keeles sa mõtled. Selle keele kõla läbi tajud sa maailma, see kujundab sinu tundemeeled. Jah – sa võid vere ja geenidega kaasa saada iseloomu ja temperamendi – kuid mõttelaadi ja maailmatunnetuse annab sulle sind ümbritsev keel, kombed ja kultuurikeskkond.
Riigi püsimise aluseks on kultuur ja traditsioonid. Eesti Vabariigi Põhiseaduse üks esimesi lauseid sisaldab riigi kohustust hoida, kaitsta ja säilitada Eesti keelt ja kultuuri. See ongi meie riigi olemise mõte. Selle riigi eest valasid verd ja surid tuhanded meie esiisad.
maailmas ei ole teist Eesti rahvast ega Eestimaad
Meie kohus on seda riiki edasi hoida ja kanda. Rääkida ja austada Eesti keelt, lugu pidada meie traditsioonidest, kanda edasi meie kultuuri, luues seda ka ise – jutustades meie lugusid, lauldes, tantsides, maalides, pilli mängides, näitemängu tehes, kirjutades. Sest see on harukordne – maailmas ei ole teist Eesti rahvast ega Eestimaad.
Nagu maailmas pole ka teist Läti, Leedu või Soome rahvast. Nagu ei ole maailmas teist Ukrainamaad ja Ukraina rahvast kes võitleb juba terve aasta ka meie vabaduse, ideaalide ja tuleviku eest.
Meie siin peame hoidma südame kuuma ja pea külma, hoidma kokku ja olema kindlad oma põhiväärtustes milleks ennekõike on usk inimlikkusse ja paremasse homsesse. Usk, mis annab meile kindlustunde et lõpuks valitseb maailmas rahu, üksteisemõistmine ja headus.
Headuse väge on maailmas alati rohkem kui kurjust – muidu meid inimkonnana täna enam ei eksisteeriks.
Rääkida ja austada eesti keelt, lugu pidada meie traditsioonidest, kanda edasi meie kultuuri, luues seda ka ise – lauldes, tantsides, joonistades ja maalides, pilli mängides, kirjutades ja lugedes
Kõik rahvad, nende kombed ja tavad, keeled ja kultuurid on erakordsed, ainukordsed ja hoidmist väärt. See on kogu inimkonna rikkus. Ilma nende ainukordsete rahvaste ja kultuurideta oleks maailm üks hall, ühetaoline ja nukker paik.
Me ei ole teistest paremad ega halvemad, aga me oleme ainuke Eesti riik, kultuur ja rahvas maailmas.
Niisiis, veelkord – meie kohus on seda riiki edasi hoida ja kanda. Rääkida ja austada eesti keelt, lugu pidada meie traditsioonidest, kanda edasi meie kultuuri, luues seda ka ise – lauldes, tantsides, joonistades ja maalides, pilli mängides, kirjutades ja lugedes. Meie rahva kestmise seisukohalt on see tänases ajas taaskord eriti oluline.
See meie kohus ei ole vaevarikas ja tüütu – see on hinge ja südant puudutav ja rõõmuandev kohus.
Hoiame üksteist, hoiame kokku!
Elagu Eesti rahvas,
Elagu ja kestku Eesti Vabariik!