LINDI KANDI KOGUKONNA KOGUJATE NÄITUS

Fotogalerii

Käesolev nädal algas Pärnumaal asuvas Lindi lasteaed-algkooli majas paarikümne kohaliku kogukonna harrastuskoguja näituse avamisega. Külalisena liitus nendega Pärnu lahe vastaspoolel tegutsev koduloolane ja kunstihuviline Enn Saar.

1 2 ►

Lindi lasteaed-algkooli direktor Ulla Orgusaar teadis kinnitada, et arvatavalt on nende kandis tegemist esimese sarnase näitusega, kuhu on koondatud nõnda paljude inimeste erinevad huvid midagi koguda. Näitust avades pidas Orgusaar kõige olulisemaks väljapanekuks harrastuskunstniku Konstantin Mülleri maalide näitust. Külauudiste infoveskis on Mülleri maalidest (lisaks: “KONSTANTIN MÜLLERI MAALID PÄRNU MUUSEUMIS”, “UNUSTATUD JA TAASMÄRGATUD KONSTANTIN MÜLLERI MAALINÄITUS”) juba mitu artiklit avaldatud. Seepärast tema loomingul pikemalt ei peatu. Olgu vaid märgitud, et kunstnik oli kadumas juba unustusehõlma, kuid Enn Saar on suure pühendumusega tegutsenud selle nimel, et tundmatu kunstnik uuesti tuntuks saaks. Lindile tõi Saar tosin tööd, millest pooled on sealsel näitusel esimest korda vaatajatele näha.

Kahtlematult on muljetavaldav Jüri Tensoni näitus e-Eesti sünnist. Tenson lisas tagasihoidlikusest selgitavalt juurde, et tema on üksnes näituse kaasomanik. Teadjamehe jutustus aastakümnete pikkusest arengust arvutite vallas väärib kindlasti põhjalikku kirjapanekut. Lisaks arvutitele näeb trükimasinaid, arvelaudu ja mehhaanilisi arvemasinaid – kõike seda tehnikat, mida kasutati viimasel viiekümnel ja enamal aastal ning mille oleme suuremal jaol minema visanud. Saksamaal, Braunschweigis, hakati juba 1892. aastal tootma mehaanilisi lauaarvuteid, mis olid mugavad ja väga töökindlad. Neid on teistegi nimede all hulgaliselt kopeeritud. „Näituse arvuti osteti möödunud sajandi kolmekümnendatel Vändra meiereile, kus sellega töötati aastatuhande vahetuseni. Pensionile saadeti masin täiesti töökorras olevana,” lausus Tenson.

Kuid Eesti areng tubliks e-riigiks sai võimalikuks paljude taibukate inimeste ja nutikate seadmete abil. Tenson selgitas, et massiline andmetöötluse õpe toimus nagu iseenesest lihtsate augustatud papitükkide tarvitamisel. „Iga korraliku sekretäri laual oli spetsiaalne karp värviliste plastlipikute ja kodeeritud perfokaartidega. Nii leidis hõlpsasti vajalikud andmed üles,” rääkis eakas teadlane.

„Kuna kõigile sai selgeks, et lapsed on arvutitest väga huvitatud, pidid targemad mehed leiutama kooliarvuti Juku, mis osutus omal ajal hästi tarvilikuks asjaks.” Koolidele sobiva arvuti Eestis tootmine otsustati 1985. aastal ja samal aastal valmis esimene arvuti, aga juba järgmisel aastal tervelt sada Jukut. Veel samapalju valmistati Kuusalu kolhoosi elektroonikatööstuses Eston. Aastatel 1989-1991 toodeti umbes 3000 Jukut Narva sõjatehases Baltijets. Aastaks 1995 moodustasid Jukud 75% kooliarvutitest. „Ilma Jukudeta poleks me Juhanid,” lausus Tenson.

Arvutite taha seinale on riputatud mitu lehte arvutigraafikaga. Aastatel 1986-1988 kasutas näitusele toodud USA arvutit kunstnik Fin Plotteer Baltimaade esimeste arvutigraafika piltide loomiseks.

Kuid samas ruumis näeb ka Janek Jõe mobiiltelefone. Tema kogus on mobiile üle 600, näitusel umbes pooled. Huvitav vaatepilt avanes ohtlikuks esemeks paisunud mobiili aku nägemisel. Enamik Jõe mobiiltelefone on täiesti töökorras olenemata nende vanusest.

Kõrval asuval laual on Aili Rehe päikeseprillid ja käekellad.

Maret Kampus-Külma luigekogu sai alguse kolm aastat tagasi, kui talle kingiti ilusa valge linnu kujulised jõulukaunistused. Seejärel lisandus luike kujutav öölamp. Kolme aastaga on kogunenud üle 30 luige: meenete, piltide ja maalidena. Näituse avapäevalgi lisandus mitu luike. Ihaldusväärselt mõjus Maretile ka üks Mülleri maalidest, millel kaunid luiged.

Kadri Tamberg tõi näitusele 40 aastat tagasi kogutud kommi-, nätsu- ja šokolaadipaberite kogu. Lastele pakkusid suurt huvi multitööriistad, mida tutvustas Margus Kütt. Kogutakse kõike mõeldavat. Näiteks Ene Säde on alles hoidnud teatrietenduste kavad, nööbid ja teised kinnitusvahendid. Aivo Jugala oli kohal vimpli-, mündi- ja pastakakoguga. Kunagi oli 500 krooni suur raha, aga koguja ei läinud seda eurodele üleminekul välja vahetama ja asetas väärtusliku paberraha albumi lehele teiste ülejäänud Eesti paberrahade kõrvale.

„Iga kogumisega käib kaasas oma lugu,” võttis Orgusaar nähtu mõne sõnaga kokku. Näitus jääb avatuks Eesti Vabariigi aastapäevani.

Urmas Saard