Arvamus
Joosep Tammo. Foto: Urmas Saard / Külauudised
Käesoleval nädalal vaatleb Joosep Tammo YouTube kanalil viimastel kümnenditel toimuvat teismile vastandumist ja leiab, et uusateismi alguseks võiks pidada 2006 aastat, kui Briti teaduskirjanik Richard Dawkins avaldas oma rahvusvaheliseks bestselleriks kujunenud raamatu “Jumala pettekujutelm”.
Sellele teosele järgnesid teiste autorite uusateistlikud teosed nagu Sam Harris’e “Usu lõpp”, Christopher Hitchens’i “Issand ei ole karjane” või Daniel C. Dennet’i “Loitsu murdmine: religioon kui loodusnähtus”. Kõik need teosed olid bestsellerite loetelus omal ajal väga kõrgel kohal. 17 aastat pärast valjuhäälse ateisti Dawkins’i “Jumala pettekujutelma” ilmumist on uusateismi osas jäänud üsna vaikseks.
Christopher Hitchens, kes nimetas ennast üheks “neljast apokalüptilistest ratsanikest”, suri 2011.a. Daniel C. Dennet on taas pühendunud rohkem filosoofia ja evolutsiooni vahekorra uurimisele, eriti inimvaimu tekke küsimusele evolutsiooni käigus. Sellest huvist tunnistab ka tema teos: “Bakteritest Bach’ini ja tagasi: Vaimu evolutsioon”. Sam Harris on liikunud aga paremäärmuslikku miljöösse.
Uus ateism ei sündinud tühjalt kohalt. See oli omamoodi reaktsioon usulisele fundamentalismile. Kuigi uusateism on kaotanud oma uudsuse, jõudsid selle esindajate religioonikriitilised teesid siiski ühiskonda, avaldades siin oma mõju tänini. Kuidas nendesse nähtustesse suhtuda? Peatuksin kõigepealt Dawkinsi vaadetel. Ta ütleb, et sai lapsepõlves tavapärase anglikaanliku kasvatuse. Kuni teisme eani pidas ta end kristlaseks, kuid siis jõudis järeldusele, et elu keerukuse parim seletus on evolutsiooniteooria. Koos selle veendumusega lakkab ta uskumast ka Jumalasse. Dawkins jätkas ka pärast oma teose “Jumala pettekujutelm” (The God Delusion) ateistlike teeside propageerimist. Ta leidis, et religioon on evolutsiooni kasutu kõrvalprodukt. Teadusliku maailmakäsitluse esilekerkimise järel polevat mõtet sellega enam tegelda. Tõsi, see lihtne väide ei rahuldanud kõiki. Kriitikat tõusis ka uusateistide endi ridadest. Lisaks sellele hakati Dawkinsit süüdistama antifeminismis ja islamofoobias.
Religioon ei kaotanud oma mõju, vaid hakkas hoolimata ühiskonna ilmalikustumisest hoopis tasapisi tagasipöörduma
Esimesel pilgul näib uusateismi tuum tõesti olevat mehine, valge ja läänelik liikumine, mis on suunatud teoloogia ja kirikute vastu. Kuid mõned nähtused lisasid uusateismile hoogu ja aktuaalsust. Uusateism poleks kindlasti olnud mõeldav ilma 11. septembri terrorirünnakuta 2001. a. See näitas, et monoteistlikel religioonidel võib olla vägivallapotensiaali. Põhjuseks on monoteismis vahet tegemine tõelise Jumala ja ebajumalate vahel. Nii leiab Dawkins, et kristlus, islam ja juutlus on just sellepärast kahjulikud, kuna eristavad pidevalt omasid ja võõraid. Nii kutsutakse teolooge üles põhjendama, kuidas siis Jumal juutluses, kristluses ja islamis pole vägivaldne. Nii paradoksaalne kui see ka pole ei arenenud asjad ühiskonnas Dawkinsi loogika järgi. Religioon ei kaotanud oma mõju, vaid hakkas hoolimata ühiskonna ilmalikustumisest hoopis tasapisi tagasipöörduma, kuid radikaliseerunud vormis.
Teoloogilises perspektiivis vaadatuna ei ole uusateistide teesid kindlasti midagi väga uut. Näiteks tees, et religioon on inimvaimu irratsionaalne ja progressivaenulik projektsioon, on pärit 19. sajandist. Dawkins’i uudsus seisnes religioonikriitika asetamises evolutsiooniteooria sängi. Darwin ise kujutles, et tema teooria liikide arenemisest kirjeldab Looja loomistegevust. Darwini jaoks ei olnud evolutsioon ainult tugevamate võit nõrgemate üle, vaid ka liigi kohanemis- ja koostöövõime. Koostöövõime ehk altruismi geneetilise päritolu osas on Dawkins kriitiline. Dawkinsi kriitikud aga ütlevad, et geeni võtmine loodusliku valiku ühikuna on eksitav.
Dawkinsist kujunes silmapaistev religioonikriitik. Tema ise väidab, et ei saa religiooniga nõustuda kahes punktis: Usk õigustavat ilma tõenditeta veendumusi ja on kujunenud konfliktide allikaks. Millega on tegelenud samal ajal teoloogid? Paljud teoloogid võtsid uusateismi pealetungi kõrgpunktis sõna. Nad juhtisid üha uuesti tähelepanu sellele, et uusateistide argumendid pole originaalsed ega eriti sügavad. Nii ei andnud ka kujunenud väitlused midagi uut. Kuid otsustav oli asjaolu, et diskuteerida tuli ikka ja jälle avalikus ruumis. Dawkinsi kriitika kristlike fundamentalistide suhtes säilitas siiski oma aktuaalsuse.
teoloogiliste teadmiste ja ajalooliste kogemuste avalik käsitlemine on jätkuvalt erakordse tähtsusega ülesanne
Seoses vene-ukraina sõjaga tõstatus taas kristluse vägivaldsuse küsimus. Vene Õigeusu kiriku patriarh Kirill I. toetab täielikult vene sõjapropagandat ja õigustab seda agressiooni religioosse retoorikaga. Teoloogide ülesandeks on jätkuvalt rahumeelse, kuid õiglase narratiivi kujundamine. Eelnevat kokkuvõttes tuleb öelda, et teoloogiliste teadmiste ja ajalooliste kogemuste avalik käsitlemine on jätkuvalt erakordse tähtsusega ülesanne. Peaksime endilt küsima: millised on need kujutlused Jumalast, mis on tekkinud pandeemia ja sõja mõjul? Millist mõju on need nähtused meie veendumuste iseloomule avaldanud? Kuidas oleks võimalik aktiveerida kristluse rahumeelset potentsiaali olukorras, kus tundub, et sõna saavad ainult relvad?
Allikas: „Uus ateismist 17 aastat hiljem”
Toimetanud Urmas Saard