Igal lapsel, kel on isa, peaks isakanne kajastuma ka ametlikult. Lapsel on õigus mõlemale vanemale, mõlema vanema hoolitsusele, toetusele ja kaasnevatele peresidemetele. Ekspertide hinnangul on juba lapseootuse ajal või veelgi varem, koolipingis, vaja suuremat tähelepanu pöörata mõlema vanema vastutusele, kirjutab Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna nõunik Ulvi Tüllinen.
Eestis on praegu isakandeta lapsi ligi 10 300, kõigist lastest moodustab see pea 4%. Kuid arv võiks olla veelgi väiksem. Ühelt poolt on teada, et näiteks perekonnavälise spermadoonorluse abil ilma sündinud laste puhul jääbki isakanne põhjendatult tegemata, kuivõrd spermadoonorlus on Eestis ja ka paljudes teistes riikides anonüümne. Samas on enamike isakandeta laste puhul siiski isa olemas ja ka teada. Oleme teinud aasta algusest saati mitme ministeeriumi ja allasutuse osalusel koostööd Riigikantselei Avaliku Innovatsiooniprogrammiga, et mõista, mis on Eestis nii palju isakandeta lapsi, kellel on isad tegelikult siiski elus ja teada.
Isakande puudumise põhjused
Viisime varakevadel läbi intervjuud 29 vanemaga, kelle lapse sünnitunnistusel oli jäänud isakanne tegemata. Küsisime muude küsimuste hulgas ka seda – miks jäi isakanne tegemata? Spermadoonorlus oli küll üheks põhjuseks, kuid selle kõrval oli palju muid. Oli ootamatusi ja üksteisest möödarääkimisi. Oli ebapüsivaid või lapseootuse ajal purunenud vanemate suhteid, oli vägivallajuhtumeid. Oli mure lapsele tulevikus tekkiva isa hooldamise kohustuse pärast või kas isa kohtleks last ja ema hästi. Oli bürokraatlike asjaajamiste tõttu edasi lükkunud isaduse tuvastamise juhtumeid ja olid lood, kus isal on perekond ja lapsed ning ta ei soovinud siduda end kõrval-suhtest sündinud lapsega.
Üks välja toodud põhjus isaduse tuvastamata jätmisel oli seegi, et ema või isa ei soovinud jagada lapse hooldusõigust.”
Kuid kui vanemad on otsustanud, et lapse eest hoolitseb ikkagi ainult ema, ei tähenda see, et isakande peaks tegemata jätma, vaid ka siin on võimalik ühele vanemale ainuhooldusõigus määrata. Tõsi, siinjuures võivad vanemad vajada toetust kokkuleppe saavutamiseks.
Just seetõttu oleme võtnud Sotsiaalministeeriumis plaani töötada välja mudel, kuidas saaks toetada nii emasid kui ka isasid juba lapseootuse ajal, kaasates sellesse erinevaid spetsialiste, alustades ämmaemandatest ja lõpetades juristidega.
Info kergemini kättesaadavaks
Ka on võimalik isadus hiljem tuvastada kohtu kaudu (nii isa kui ema initsiatiivil), kuid sel juhul ei teki hooldusõigus isaduse tuvastamisel automaatselt, vaid kohus kaalub eraldi, kas hooldusõiguse andmine isale on lapse huvides. Neid võimalusi vanemad aga sageli ei tea või ka pole valmidust selliste kokkulepete ja kohtuni jõudmiseks. Ka siin näeme vajadust toetusmeetmeteks spetsialisti nõustamise näol.
Mõnel juhul viitasid intervjueeritud emad, et isakande tegemata jätmine on väga lihtne ja sealjuures ei ole toetatud ka isaduse poolt- ja vastuargumentide kaalumine.
Seega põhjalikum nõustamine nii sünni registreerimisel kui juba varem saaks aidata langetada emadel-isadel otsus isakande tegemise kasuks.
Kuigi isakandeta laste puhul maksab riik lisaks lapsetoetusele ka üksikvanema lapse toetust, siis rahalise toetuse saamist ükski meie intervjueeritu siiski isakande tegemata jätmise põhjusena ei nimetanud. Samas viitavad sellele mõned varasemad kohtuotsused, kust selgub, et isakanne jäeti tegemata toetuse saamise eesmärgil.
Küll aga toodi intervjuudes välja, et rahalisest toetusest tähtsam võib olla hingerahu: „Pigem kaotaksin 100 eurot (eeldusel, et oleks isakande olemasolul saanud elatisabi), aga selle võrra on rahulikum elada!“ Muidugi ei saa välistada, et toetus ja eriti nüüd, kui see tõuseb, võib saada lihtsama tee valiku kõrval ka toetavaks argumendiks.
Murede juurpõhjus
Igal lapsel on õigus mõlemale vanemale, kes vastutavad lapse eest hoolitsemise, kasvatamise ja arendamise eest. Isakandeta lastel aga teist vanemat juriidiliselt ei ole ja sellega kaasneb rida probleemkohti.
Isakande puudumine lapse sünnikandes ja sellega kaasnev isa eemale jäämine lapse elust seab nii lapse kui ema haavatavasse olukorda: isakande puudumisel ei ole lapsel võimalik saada elatist ega ka riiklikku elatisabi; samuti ei ole õigust toitjakaotuspensionile ega pärandvarale. Kui lapse emaga peaks midagi juhtuma, on isa või isapoolsete lähisugulaste võimalus ja õigus last toetada takistatud. Lapse seisukohalt tähendab isa nimi lapse sünnitunnistusel ühtpidi turvatunnet, teistpidi aga identiteeti, põlvnemist, laiemat sugulaste ringi ja tugivõrgustikku, kellele toetuda, kellelt vajadusel abi saada. Igal lapsel on õigus tunda ja suhelda oma mõlema vanemaga.
Tõhusam tugi lapseootuse ajal
Oleme astunud esimesi samme, et tõsta vanemate teadlikkust – senisest põhjalikuma info isakande kohta leiab paari kuu jooksul nii e-rahvastikuregistrist kui eesti.ee-st. Lisaks tulevad senisest põhjalikumad voldikud nii naiste nõuandlatesse kui sünnituskliinikutesse.
Alati ei saa aga olla kindel, et õige voldik õigel ajal näppu satub. Siin on abiks juba inimfaktor – silmast-silma nõustamine ja suunamine. Kes on need spetsialistid, kes saaksid viia vanemateni olulise info? Ikka need, kel tulevaste vanematega kõige otsesem kokkupuude.
Teisipäeval, 13. septembril istusimegi ühise laua taha ämmaemandate, suuremate haiglate sotsiaaltöötajate, raseduskriisi nõustajate, vanemahariduse spetsialistide ja teadlaste esindajatega. Arutasime, mida saaks iga spetsialist, teha, et isakandeta laste arv väheneks.
Kõik saab alguse varasest märkamisest ja abi pakkumisest. Kas tulevased ema ja isa vajavad suhte- või vanemluse alast nõustamist? Või hoopis mõne spetsialisti abi? Või tuleks jagada infot sünni registreerimise ja isakande tegemise kohta? Vahel piisab lihtsalt julgustamisest ja toetamisest, sest esimese lapse ootus võib teinekord ka kõige kindlamasse suhtesse ärevusenoodid tuua.
Igal vanemal on oma lugu ja igaüks vajab erinevat retsepti. Paljusid tegevusi teevad nii ämmaemandad kui sotsiaaltöötajad juba praegu, kuid killustatult. Ühtse toimiva süsteemi loomine eeldab aga mudeli välja töötamist ja spetsialistide võrgu kaardistamist; täienduskoolitusi ja veidi aega, sest ükski muutus ei sünni üleöö. Oleme alustanud koostöös spetsialistidega mudeli väljatöötamist, selle eesmärk on toetada lapseootel vanemaid ja aidata kaasa sellele, et lapsel, kellel on olemas isa, oleks sünnitunnistusel ka isakanne.
Teadmine oma päritolust on lapsele vajalik
Isaduse tunnistamine ja isa seotus lapsega on samavõrd oluline kui emaga seotus. Teadmine oma isast on loomulik ja vajalik – seda, et see teema kerkib varem või hiljem, kinnitasid kõik meie intervjueeritud vanemad.
Samal ajal peame meeles pidama, et kui laps kasvab üksikvanemaga ja tema elus isa ei osale, ei tohiks see kaasa tuua ühiskondlikku hukkamõistu või ebavõrdset – ei lapsele ega last üksi kasvatavale vanemale. Elud on ikka keerulisemad kui algul paistab.
N.ö sotsiaalset isadust võib lapsele pakkuda hoopiski ka mõni teine sugulane, sõber või treener – see on juba laiem ühiskondlik vastutuse võtmine ja järgmine huvitav teema.
2023. aasta algusest tõuseb üksikvanema lapse toetus 19.18 eurolt 80 eurole, kuid ka suurem toetus ei ulatu kaugeltki teise vanema võimaliku materiaalse panuseni lapse kasvatamisel ega lahenda lapse õigust mõlemale vanemale juhul, kui lapse isa on olemas ja teada.
Isakandeta laste temaatika on mitmetahuline ja põrkub mitmete õiguslike ning eetiliste küsimustega. Seetõttu on ka abi- ja toetusmeetmete väljatöötamisel vaja vaadata võimalikult laia ja terviklikku pilti, et lapsele ja vanematele oleks tagatud igakülgne tugi.
Allikas: Sotsiaalministeeriumi ajaveeb https://sm.ee/lapsel-oigus-kahele-vanemale