Võidupüha eel jõudis lugejani kirjaniku Ilmar Vananurme Võru trükivärvi järgi lõhnav ajalooline romaan „Petserimaa taevahelgid“ (128 lk).
Seda on tunnustavalt ära märgitud kirjastuse „Hea lugu“ ajaloolise romaanivõistluse žürii poolt juba selle aasta 22. aprillil. Raamatu tiitelleht ja alapealkiri „Armastusromaan Vabadussõjast Petserimaal” juhivad meid Kagu-Eestisse ja sisu sirvides vaatavad vastu aastaarvud 1917–1919. See on noorte inimeste, Olga ja Mihkli lugu, millele sooviks igaüks õnnelikku kulgu, aga unustada ei tohi, et käimas oli sõda ja püssikuul ei halasta kellelegi.
Romaan “Petserimaa taevahelgid” märgiti ära kirjastuse “Hea Lugu” ajalooliste romaanide võistlusel 2022. aastal
Ilmar Vananurm
Petserimaa taevahelgid
(Armastusromaan Vabadussõjast Petserimaal)
Kirjastus Hilanamoro
Trükitud trükikojas Võru Trükk
2022
ISBN
Juba rohkem kui kolm inimpõlve lahutab meid sellest, kui maailmasõja taustal 1944. aasta augustis taas Eestisse murdnud Punaarmee toel haukas Venemaa Föderatsioon sõsarliiduvabariigilt ära kolmveerand Petseri maakonnast ja moodustas samanimelise rajooni Pihkva oblasti koosseisus. Seda olevat tehtud „rahvahulkade“ palvel juhindudes selle piirkonna rahvuslikust koosseisust. Taolist palvet pole kellelgi õnnestunud ei arhiividest ega mujalt leida. Küll on teada Petserimaa Vilo valla rahva ametlik taotlus, et see eesti enamusega vald taga Petserit jääks Eesti külge, aga see jäi okupeeriva riigi poolt tähele panemata. Juunipöörde-eelse eesti enamusega Petserit ei saanud samuti Eestile jätta, rääkimata setode Irboska kantsist, mis võttis oma vallide varju Venemaa lagunenud riiklust 9. sajandil päästma kutsutud varjaage. Et seda petserimaalastele traagilist piirinihutust ei toetanud isegi omaaegsesse võimuladvikusse kuulunud Hendrik Allik, kes on seda nimetanud anneksiooniks ja Atlandi hartaga vastuolus olevaks ning pidanud seda lausa “kohatuks ja rumalaks naljaks “, sellest meie usinad ajalookirjutajad vaikivad.
Aldo Kals
Kroonika
Vana kalendri järgi 1. juuli 1917 – Toompeal toimus esimene Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) istung. Istungi asjaajamiskeel oli eesti keel. Istungi esimeheks valiti tööerakondlane Artur Vallner. Istungil esitasid Petserimaa eestlased (setud) palve, et Pihkva kubermangu Petseri, Lobotka, Pankjavitsa ja Irboska vald koos Petseri linnaga ühendada Eestimaaga.
Eesti Rahvusarhiivis säilitatav dokument, mis muutis Petserimaa ajalugu
Kiri 1917. aastast: Petserimaa eestlastel soov kuuluda Eestisse
Eesti Maapäeva [ametlikult: Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu – omavalitsusorgan 1917-1919] 14. oktoobri 1917. a protokolli nr 58 lisa nr 5, mille Eesti Ajutise Maavalitsuse administratiivosakond on lisanud ettekandena Maanõukogule, annab tunnistust, et väljaspool tollast Eestimaa kubermangu [pärast Venemaa Ajutise Valitsuse 12. aprilli 1917. a määrust kuni veebruarini 1918 kogu Eesti ala haldusüksus] asunud eestlased ilmutasid püüdu pääseda kuuluma eestlaste põhilisse asualasse.
PETSERIMAA EESTLASTE EHK SETUKESTE PALWE EESTIGA ÜHENDAMISE ASJUS.
Eestimaa Kubermangu Maakogule.
Tartu ja Võru maakondade piiri peal, Pihkwa kubermangus, Petseri, Labodka, Panikowitsa ja Irboska waldades elab eestlasi üle 20.000 inimese, ehk üle 80% terwest elanikkude kogust, kes Wene keelt peaaegu sugugi ei mõista. Terwe nimetatud rahvahulk on oma haridusega teistest kaugele maha jäenud, sellepärast, et meil oma keel kirikus ja koolis puudub. Meie hariduse ja majanduse paremale järjele tõstmiseks on meile tingimata tarwis haritud Eestimaaga ühineda. Mitmekordistel koosolekutel oleme seda küsimust põhjalikult läbi katsunud ja otsustanud tungiwa palwega Eestimaa Kubermangu Maakogu poole pöörata, kõiki abinõusid tarwitusele wõtta, et kõik need wallad ühes Petseri linnaga, kus eestlased (setud) asuvad, lähemas tulewikus Eestimaa külge saaksid liidetud ja oma keel kohalikkudes kirikutes, koolides ja ametiasutustes maksma pandud.
Kohalik Wenerahvas, keda selles piirkonnas mitte üle 20% ei ole, ei kannataks ka kahju, kui need wallad Eestimaa külge liidetaks – iseseiswad Wene kihelkonnad wõiksid jäeda Petseris ja Irboskas alale, kus kummagis praegu kaks kirikut on olemas.
Eestimaa ja Pihkwa kubermangu piiri peaks nõnda muudetama, et see Misso mõisast hakates, ligikaudselt lõuna poolt Pihkwa – Riia kiwiteed loogelise joonena Irboskani ulataks ja sealt õige joonena Pihkwa järveni läheks. Selle piiri kindlaks määramiseks ja Petserimaa liitumiseks Eesti külge palume tungiwalt Eestimaa Kubermangu Maakogu, kui tarwis peaks olema, iseäralist komisjoni organiseerida ja liitumise küsimuse rutulisemaks läbiwiimiseks ajawiitmata kõiki wõimalikka abinõusid tarwitusele wõtta.
Selle palwekirja edasisaatmiseks ja temast järgnewa kirjawahetamise täitjaks wolitame Petseri prowisori A. Meomutteli ja raamatukaupluse omaniku A. Suija.
Petseris, 1. juulil 1917 a.
Toilowo kihelkonna wolinik: (allkiri K. Usstaw).
Petseri linna ja waldade wolinikud: (allkirjad: M. Semjonow, R. Mordwinow ja teised. Kokku 73 allkirja).
Allkirjad kinnitanud Petseri wallawalitsus.
Ülemaltoodud setukeste palve, milles nad wast esimest korda „haritud Eestimaa” poole pöörduwad, jõudis Maanõukogusse 23. augustil s.a. Maanõukogu otsuse põhjal 1. septembrist anti see palwe juridilisele komisjonile läbitöötamiseks, kust ta septembri lõpul ilma ühegi otsuse juurdelisamata Administrativ Osakonda saadeti.
Samal teemal:
