SINDI LINNA 84. SÜNNIPÄEVAL PEETI TAAS LAATA

Fotogalerii

Alates 1921. aastast alevi staatuses olnud Sindi nimeti linnaks 1938. aasta 1. mail. Laatasid on Sindis peetud harvadel kordadel alates enne Teist maailmasõda, kuid 2015. aastast saadik seotakse iga-aastane laat linna sünnipäeva tähistamisega.

◄ 1 2 3 ... 5 ►

„Igal aastal on linna sünnipäeva puhul korraldatud laat seotud kindla teemaga Sindi ajaloos. Sellel aastal me ümmargust tähtpäeva linna ajaloost ei leidnud, kuid tänu kodukoha hingele Marko Šorinile saime teada, et tänavu möödub 100 aastat Sindi viimasest puust paisu valmimisest,” rääkis laada peakorraldaja MTÜ Kulsin liige Ülle Ots. Kulsin loodi 2020. aasta sügisel spetsiaalselt laada ja teiste väikelinna kultuuriprojektide teostamiseks. Koostöö võrgustikku kuuluvad Tori Kultuurikeskus, raamatukogu, muuseum, vabatahtlikud päästjad jt. „Laada meeskonda on kaasatud palju vabatahtlikke, neist enamus kohaliku gümnaasiumi noored,” mainis Ots.

Lahutamatu osana laada juurde kuuluva viljekava avas vokaalansambel Šal-lal-laa ja Sindi Laulukoor. Koori juhatasid dirigent Kristel Reinsalu, Ester Murrand ja Raido Lill, kes mängis ka viiulit.

Ester Murrand alustas “Vana lokomotiiviga”. Lauldi tema saabuva juubelikontserdi laule – Murrandi seadeid ja loomingut. 15. mail toimub tema loomingu ja seadete kontsert Pärnu Agapes. Esmaettekandena kõlas Agu Tammeoru “Vaikselt” seade, mille kokkuvõtvaks mõtteks võiks öelda, et säilita oma hingejõud ka siis, kui liigud vastutuult õiget rada käies. Jaan Söödi „Jäljed” kannab sõnumit sellest, et “kusagil veel soojad jäljed on teel, mis me jätsime, me koos….” Ja kas leiame endis tuld minna edasi? Aastaaega arvestamata või vastupidi sümbolistlikult kõlas samuti esmaettekandena Urmas Alenderi “Võta mind lehtede varju” seade, mida juhatas Raido Lill. Kõige tipuks kõlas Pärnu armastatud bluusimuusiku ja poeedi Papa Jansoni sõnumi ja Murrandi muusikaga loodud “Tõe leidmine”, millel on sügav, kuid samas lihtne sõnum: kodu, meie väike isamaa, headus, hingesoojus ja meie lähedased, kes ongi kõige tähtsamad – see ongi tõde! Ei sõprust, õnne ega ka midagi muud ei saavuta vihkamisega… Helisema jääb kordussalm: “See ju ongi hingemaa, valgust kannad pimedas. Endas hoides isamaad, emakeeles kallistad.” Ja lisaloona lauldi laadale sobivat “Nostalgilist”, mille laulis kuulsaks Ivo Linna ja mis oli aastal 2014 Murrandi esimene seade Sindi Laulukoorile. „Njah, tegelikult ma ju nendega praegu otseselt ei tööta, tulen siis, kui mängida on vaja,” lausus Murrand Külauudistele.

Enne, kui Agulipoisid neljakesi lava hõivasid ja oma esinemiseks ettevalmistusi tegid, võis astuda seltsimaja uksest sisse ja uudistada fotonäitust

„Paljude vanade sintlaste jaoks on paisunostalgia seotud just selle, järjekorras kolmanda, paisuga. Teise paisu lõhkus jää Vabadussõja ajal 1919. a. Materjali puuduse tõttu ei saadud kohe uut paisu rajama hakata. Nii rajati kolm suve kividest ajutisi veetõkkeid. Lõpuks võttis vabrik uue paisu rajamise käsile, mis valmiski kohalike töötajate kätega 1922. aastal. Seitsmekümnendate alguses lagunes seegi pais ning järgmisena rajati juba betoonist kalatrepiga täiendatud pais,” kirjutab Marko Šorin näitust tutvustaval stendil. Ajaloolise fotonäitusega saab tutvuda seltsimaja fujaees kuni mai lõpuni.

Agulipoiste järel tulid lava tantsupõrandale naisrühm Kuu ja rahvatantsurühm Omasoodu. Agulipoisid tulid peaesinejana veel kahel korral rahva ette. Viljekavaga esinesid veel võimlemisrühm Salmed, naisrahvatantsurühm Sassis Sussid, Tori segarahvatantsurühm ja Palat nr.7.

Keskpäeval tegid Piip ja Tuut seltsimaja väikeses saalis püstijalakomöödiat “Loomad”.

Huvipakkuvaks kujunes vestlus Eve Sõrmusega, kes pakkus mõnusa maitsega võilille kohvi ja tutvustas erinevaid tervislikke rohttaimi ja neist valmistatud kreeme, drooge ja muud. „Need on puju, põdrakanep ja angervaks, mida tarvitatakse viiruki suitsuks,” selgitas teadjanaine, kes on metsataimede kogumise ja töötlemisega tegelenud kolm aastat.

Tahtnuks vestelda kaugelt Peipsiveerelt Kolkja külast tulnud naisegagi, aga et kaupleja sõnakestki Eestimaal elades riigikeelt ei mõistnud, kadus kiiresti ka huvi jutuajamiseks. Välismaalasega olnuks asi mõistetav ja jutt võinuks areneda kasvõi tundmatus hiina keeles.

Paikuse sepp oli väga asjalik mees, rääkis, et viimasel ajal on sirbid muutunud nõutud kaubaks. Näitas hästi peene tehnikaga damasseri nugade terale tehtud mustrit ja kõneles muud hästi asjalikku juttu sepatööst.

Vana apteek pakkus Sindi laadal ehtsat ja puhast punsli õli, mida omal ajal apteekri härra Joosep Tootsilegi südamepöörituse vastu soovitas – nagu Lutsu „Suvi” pajatab. Samuti Kunzeni haavapalsamina tuntud kuue ravimtaime tinktuur olevat algselt mõeldud haavade võidmiseks, aga hiljem hakati tarvitama söögiisu parandaja ning sügismasenduse peletajana.

Ülle Ots ütles, et tänavu rõõmustas külastajaid üle poolesaja kaupleja ja teenusepakkuja. Korraldaja sõnul on laat nagu igasugust kilakola pakkuv kaubitsemise paik, aga erinevate tegevusnurkadega. „Kõik müügiartiklid on grupeeritud – loodus- ja talutooted, taimed ja istikud, toitlustusala, tööstuskaubad ja muu. Kuid väga oluliseks on alati kujunenud eraldi lasteala – meie linna “eluõied”. Lisaks meelitavatele batuutidele, ponidele ja väikeloomade aiale on tähtsal kohal “Lapselt-lapsele” kauplemine. See on koht, kus saab omavahel jagada nukralt riiulis seisma jäänud mänguasju, väikeseks jäänud riideid, jalanõusid. Lastealal on ka omaette telk, kus noorimad laadalised saavad meisterdada, joonistada ja teha midagi oma kätega.”

Juurde astunud Mart Nõmm küsis, kas olen märganud üht toredat heledapäist abipolitseiniku? Tõepoolest hakkas Geitlin Kell päris mitmel korral silma. Ta on nüüd Sindi gümnaasiumi vilistlane, kes alustas vabatahtliku abilisena hulk aastaid tagasi Sindi laata abistavate vabatahtlike meeskonnas.

Päevajuht oli Rasmus Järvesaar.

Kuna oli Sindi linna sünnipäev, siis lehvis üks punaste servadega sinine Sindi lipp päikese tõusust loojanguni linna miljööväärtusliku piirkonna lipumastis, mida käisid päeva jooksul mitmed laadalised samuti uudistamas ja pildistamas. Sindi lipu heiskamise mõte tekkis sellest, et mõned aastad tagasi avaldasid üksikud sintlased arvamust, et linna sünnipäeval võiks ajaloolise lipu välja tuua. Ühe laadalise mõttevälgatusel oleks kõige sobilikum lipu koht keset laadaplatsi, kus kõige rohkem rahvast linna sünnipäeval liigub.

Urmas Saard