Arvamus
Urmas Saard
Mäletan seitsmekümnendate teisest poolest pealtkuuldud sõnelust kahe vene keelt kõnelenud inimese vahel. Arvatavalt oli mõlema puhul tegemist Pärnusse tulnud puhkajaga, kes astusid Rannapargi servas asunud einelauda, mida nüüd enam olemas ei ole.
Sõnavahetusest ilmnes, et nad polnud omavahel tuttavad. Venelanna seisis kannatlikult järjekorras. Samal ajal vanem vene keelt rääkinud mees nihutas ennast järjekorra ette otsa, osutas käega rinnal rippuvatele ordenitele ja teatas, et tal on veteranina õigus nõuda väljapool järjekorda teenindamist.
Ootamatust nõudest hetkeks segadusse sattunud müüjale tuli appi toosama viisaka olemisega venelanna, kes lausus selgesõnaliselt, et siin pole Venemaa, kus peaks mingeid eriõiguseid endale taotlema. „Te üksnes häbistate Eestis oma rahvast, mind ja ennast,” lausus üle keskeas naine kindlameelsel häälekõlal ja palus sõjaveteranil einelauast hoopis lahkuda. Meeski polnud ülemäära pravuurikas ja näis isegi piinlikust tundvat. Talle tuli täiesti ootamatult sõnum, et tema teeneid Teises maailmasõjas ei hinnata Eestis selliselt nagu oli harjunud seda kogema Venemaal. Olukorra muutis eriti piinlikuks asjaolu, et märkuse tegi tema oma rahvuskaaslane ja соотечественник (kaasmaalane).
Mõeldes lähenevale 9. maile ja inimestele, kes võõrsilt tulnukatena peavad kohaseks siinses kultuuriruumis kehtestada eestlaseid riivavat hoiakut, tuletaski mulle meelde ammust kahekõnet. Eesti Vabariigis mõistetakse võidupühana 23. juunit. 9. mai ei ole Eesti kalendrites tähistatud võidupühana. Kui leidub soovijaid seda kuupäeva siiski võidukalt pühitseda, siis võivad nad seda teha oma koduseinte vahel, aga mitte avalikult demonstreerida võitu, mida eestlased ei tunne. „Surematu polgu” kolonnide ilmumisega mäletatakse Eesti Vabariigis üksnes vägivalla ja riikliku terrori jätkumist riigi poolt, kes peab ennast sõja võitjaks.
Eesti kalendritest leiab teistsugused tähtpäevad. 14. juuni on riikliku tähtpäevana kuulutatud leinapäevaks. Samaväärsed leinapäevad on ka 9. märts (Tallinna pommitamine ja peamiselt rahulikule elanikkonnale korvamatu kahju tekitamine) ja 23. august (Kommunismi- ja natsismiohvrite mälestuspäev). Need koletud ajaloosündmused mitte üldsegi väga kauges minevikus said võimalikuks Nõukogude Liidu (mille õigusjärglane on praegune Venemaa Föderatsioon) kuritegeliku tegevuse tulemusena. On kahetsusväärne, et seesama riik ei ole tänini endale tuhka pähe raputanud ega kõndinud rahvusliku patukahetsusega kotiriietes. Selleasemel on ta Euroopas valla päästnud uue sõja kõige äärmuslikuma ebainimlikkusega.
Kas ennast „Surematuks polguks” nimetav ühendus võiks 9. mail oma langenud sõjameeste mälestuseks lilli tuua ja küünlaid süüdata? See oleks ilus, kui ei unustata ka saksa sõjahaudade külastamist. Mäletatavasti sobis ülihästi tähistada 1939. aastal Poola vallutamist ja jagamist Hitlerliku Saksamaa ja Nõukogude vägede ühise sõjaväeparaadiga. Miks mitte nüüd siis mälestada ühiselt ka totalitaarsete režiimide pooltel sõdinud sõjamehi, kes hukkusid või langesid sõjas, kus võitjaid tegelikult polnud.
→ 1939. a 22. septembril: Hitlerliku Saksamaa ja Nõukogude vägede ühine sõjaväeparaad okupeeritud Brest-Litovski linnas
→ 1940. a aprillis ja mais: NKVD mõrvas ligi 22 000 Poola sõja- ja poliitvangi
→ 1940. a 17. juuni hommikul kell kuus Eesti aja järgi: Punaarmee sissemarss Eesti alale
→ 1941. a 14. juunil: NKVD esimene küüditamine Baltikumist, Eestist arreteeriti umbes 3000 meest, kellest enamik hukkus GULAG-i surmalaagrites, umbes 7000 naist-last-vanurit saadeti vägivaldselt Siberi küladesse, kus samuti paljud hukkusid
→ 1944. a 6.– 7. märtsil: õhurünnakud Narvale hävitasid suure osa vanalinna ehitistest
→ 1944. a 9. märtsi õhtul ja järgneval ööl: Nõukogude õhuvägi korraldas Tallinnale kaks pommirünnakut, hävis 1549 hoonet, 3350 sai kahjustada. Hukkus 554 Eesti kodanikku, 121 sõjavangi ja 50 saksa sõdurit
→ 1949. a 25. märtsist 28. märtsini: terroristlik sõjaline oперация «Прибой», üle 20 700 inimese aeti Siberisse
→ 2008. a 1. augustil: Euroopa esimene 21. sajandi sõda, Vene väed alustasid sissetungi Georgiasse
→ 2022. a ööl vastu 24. veebruarit teatas Vladimir Putin Venemaa sissetungist Ukrainasse
Samal teemal:
VALITSUS TAHAB KEELUSTADA SÕDA TOETAVATE SÜMBOLITE AVALIKKU KASUTAMIST
