Lõppeva aasta novembri keskpaigas kirjutas elupõline meditsiinitöötaja Lilian Kiuru ühele Külauudiste infoveskis ilmunud artiklile lühikese, kuid tähelepanu äratanud kommentaari. Sellest tekkinud uudishimu ärgitas Google otsingu vahendusel uurima, mida Liliani kohta veel teada saaks. Ilmavavõrgust leitud kümnekonna aasta tagune pikem põnev artikkel kasvatas huvi veelgi.
Ta on omandanud medõe kutse ja täiendanud ennast õppimisega erinevates valdkondades kogu elu. Lisaks meditsiinilisele haridusele on tegemist toitumisspetsialistiga. Tänavu aprillis lausus Lilian TV3 seitsmestele uudistele, et mannapuder tapab inimesi ja soovitas hoopis tatart ning hirssi süüa. Ta harrastab mediteerimist ja joogat ning ütleb, et mediteerimisega tutvus tänu Oshole, olles mitmeid aastaid viibinud ka Osho keskuses Indias. „Olen antroposoof ja antroposoofiline kunstiterapeut, olen raskete probleemidega laste terapeut ning dünaamiline seksuaalterapeut,” jätkab mitmekülgselt haritud kuuekümnendasse jõudnud naine enda tutvustamist. Sisemise Tarkuse Koolis Universum pidas Lilian jumalatosin aastat tagasi loengut “Inimese seksuaalsusest ajukeemia valgusel”. Anne & Stiil avaldas 2010. aasta jõulukuul pikema vestluse, mille pealkiri valiti võrdlemisi intrigeerivalt: „Lilian Kiuru õpetab sööma ja seksima”.
Need on vähesed märksõnad, mis ei viita kaugeltki kõigele, milles meedik on asjatundja. Pärast mõningast kirjavahetust toimunud kohtumisel palusin kõigest lähemalt kõnelda. Vestlus võinuks kujuneda ka küsimustele vastamise vooruks, aga meediku voolav jutustus oli kohtumise nelja tunni kestel sedavõrd hea, et eelistasin lihtsalt kuulamist. Muidugi ei mahu kõik diktofonile talletatud jutt ühte artiklisse. Nii võib esimesele artiklile oodata järge.
Lilian Kiuru: Ma olen elanud 30 aastat Eestis
ja teist sama palju Soomes. Õppinud kõigepealt laiaprofiiliga medõeks Tallinna meditsiinikoolis, töötanud Eesti erinevates haiglates, juba kooliajal. Aga peale kooli jäin kümneks aastaks onkoloogiasse Tallinna onkoloogia kliinikus, kus ma töötasin medõena. Nende aastatega õppisin ma väga palju elust, väga palju surmast – kõigest, millele ma olen jäänud omamoodi ohvrit tooma siiamaani. Minu jaoks tekkis väga suur küsimus vähja suhtes, inimese elu lõppemise suhtes ja kõige selle suhtes, mida kõike me seal tegime. Eestis jõudsin enne kodumaalt ära minekut õppida veel kolm aastat psühholoogiat.
Seoses soomlasega abiellumisega kolisin ma Soome elama. Seal on mul kaks last. Soomes ma jätkasin õppimist kuna Eestis seda sel ajal veel teha ei saanud.
Soome minnes ma ei kiirustanud kohe tööle minekuga. Ma tegin natuke tööd, aga siis avastasin, et tahan ennast täiendada ja õppida meditsiini juurde. Soomes õppisin seksoloogiks, kuna meditsiin nõuab ka seksoloogilist poolt. Ma sattusin väga huvitavasse kooli, mis ei ole seotud ainult meditsiini poolega, vaid ka igapäevase eluga.
Siis ma läksin õppima ka antroposoofilisse Shnellmanni kõrgkooli. Oli võimalus kolida Turu linna ja asuda arstiks õppima. Mõtlesin kas minna või mitte minna. Millegipärast jäin kahevahele. Ma tahtsin ja nagu ei tahtnud ka. Siiski jäin Helsingisse, sest väga huvitav oli õppida antroposoofiat, inimese arengut. Kuidas inimene õpib? Milliseid tingimusi on inimesele vaja, milline on inimese aju ehitus? Mida kõike inimene selleks vajab, et temast saaks täisväärtuslik inimene? Mis on erinevate maailmade vahel, mis on elu, mis on surm? Kui palju me oleme ühenduses kõige sellega ja kui palju me arvestame sellega? Seda tavakool ei õpeta. Tegelikult peaks õpetama.
Aga meie ajal peeti nõukogude tingimustes seksuaalsust kuidagi inetuks või häbiväärseks
Inimese seksuaalsus on ju tavaelus ja -koolis üldse kuidagi mahavaikitud. Tehakse nagu mingit lolli nalja. Ei saa aru: isegi inimeste armastus on nagu rikutud mingi hästi lolli suhtumisega. Ja mina ütlen selle kohta: lihtsalt arenematus. Antroposoofia õppimist pole ma kahetsenud. Ma käisin läbi palju erinevaid aegasid inimese elus, maailma ajaloos, Hiina meditsiinis ja India ajas. See oli tõsiselt huvipakkuv. Suhtumine seksuaalsusesse oli vanasti erinevatel ajastutel isesugune. Suhtumine on olnud väga lai, aga ka hästi piiratud.
Mina sattusin sellisesse ajastusse, mis oli eriti piiratud ja täielikult koolitamata. See oli kõige suurem krahh. Kõik, mida inimene peab siin elus tegema ja milleks ta on arenenud, peaks olema normaalne. Aga meie ajal peeti nõukogude tingimustes seksuaalsust kuidagi inetuks või häbiväärseks. Samal ajal oli vaja sugu jätkata. Kaks probleemi läksid teineteisest väga tugevalt lahku. Siin jäävadki inimesed küsimärkide alla. Siin tuleb inimeste sõltumatus ja samal ajal sõltuvus rumalatest juhendustest. Kui üks õpetaja just nii ütleb, siis ma hakkangi seda uskuma ja elangi terve elu selles teadmises.
Täiendavalt asusin õppima antroposoofilist kunstiteraapiat. Me saime selgeks, et inimesega võib rääkida palju ja inimene võib minna psühholoogide ja terapeutide juurde. Inimene oskab hästi valetada ega räägi tõtt. Sellepärast, et on probleeme ja hingelisi asju, millest ei taheta kuidagi tõtt rääkida. Palju rohkem tahetakse neist asjadest valetada. Aga kunstiteraapias ei saa valetada. Võib üritada nii palju kui tahes, aga sa teed just seda, mis su keha ja vaimne pool vajavad. See ongi suur vastus sellele.
Veel käisin õppimas psühholoogia poolelt perekonna teooriaid, laste kasvatamist. Närvisüsteemi poole pealt võtsin tunde noorte kasvatamisest, nende probleemidest, kui noored ei suuda ja ei julge rääkida asjadest. Kuidas noored tuua välja probleemidest? See oli ka väga huvitav. Mul endal olid ka juba koolilapsed. Tütar oli Soome minnes kuuene, pois oli alla aasta ja hakkas Soomes kohe käima. Seda oli väga huvitav õppida: kuidas lapsed ja vanemad suhtuvad erinevatesse probleemidesse.
Kuigi õppimine oli väga huvitav, pidi natuke ka tööd tegema. Mulle väga meeldis õppida ja ma kasutasin neid võimalusi ära. Meeldiks veelgi õppida. Saan aru, et inimene tuleb siia maailma selleks, et areneda ja sellepärast ongi huvitav õppida ning ennast arendada. Kui sa käiksid terve elu ainult ühes töökohas ja mitte midagi muud ei mõtle, siis inimese aju blokeerub. Ta nagu mõtlebki üksnes punktist A punkti B, aga tähestikus on väga palju tähti. Me ei saa ainult A ja B vahele jääda. Inimesed, kes jäävad tööle ühte kohta, muutuvad lõpuks monotoonseks. Ma õppisin Soomes, et samas töökohas tasub töötada seitse aastat. Seejärel inimene ammendub ja hakkab laisaks minema. Enam ei huvita see, mida ta teeb või ta kujutab ette mida ta teeb ja tekib vale arusaam oma oskustest ning inimene hakkab muutuma hooletuks. Arvatakse: ma nagunii tean, olen nii suur spetsialist… Aga niipea, kui sa mõtled, et oled suur spetsialist, tähendab seda, et oled väga laisk. Sa ei osunda enam ühelegi asjale tähtsust ja lased lihtsalt lõdvalt. Pead ennast nii targaks, et keegi sinust paremini teada ei saa. Inimesel on suuruse hullustus nii tugevalt sisse läinud, et sellest välja ei pääse.
Meedikuid on huvitav vaadata. Arstidel ei ole kahjuks väga pikk eluiga. Nad kujutavadki ette, et nad on hästi targad, aga kahjuks see päris nii ei ole. Ma tahan ka sellles suhtes eraldi artikli teha, et kuidas meditsiin mõjub inimesele ja kes on medtöötaja tavakodanikule. Me oleme veel nõukogudeaegsed inimesed. Siis mõeldi, et minul ei ole vaja midagi teha. Lähen arsti juurde ja arst teeb kõik ja ütleb, mida ma pean tegema. Kuidapidi istun ja astun.
Et ma ise võtan oma elu eest vastutuse ja teen ise oma elu suhtes muudatusi, on teistsugune mõttelaad oma plaanide teostamiseks. Arst on ainult konsultant, kes õppinud kõiki neid asju. Kui minul on kehaprobleem, siis ma lähen arsti juurde temaga konsulteerima. Arst on spetsialist lõikusel, kui mul on midagi lõigata. Kui mul on vaja mäda välja lasta, siis me vajame steriilset ümbrust. Selleks me peame minema haiglasse.
Missugust toitu mu keha vajab, millist mitte.
Aga minul peab olema täielik teadmine, tundmine, mida mu keha tunneb või mida mu keha ei tunne. Missugust toitu mu keha vajab, millist mitte. Minu mõistus on selleks, et teada mida ma sisse söön. Kas ma söön kõike, mida pakutakse. Kas ma võtan kõike ja kas mul on vaja. Muidugi inimesel on nõrkused. Meil kõigil on nõrkused, aga seda peab ka teadma, kaua sa võid nõrk olla. Kas sööd ühel päeval või toitud terve aasta mingist rämpsust. Ühe päeva rämpsu söömine ei tee midagi. Proovi ära, vaata, saa see tunnetus. Neli päeva on maksimaalne aeg, kui toitained jõuavad kehasse ja hakkavad seal tugevalt mõjutama. Alati tuleb pidada kusagil alla nelja päeva millegi proovimist. See, kui sööte aastaid hamburgereid, on peenelt öeldult iseenese tahtlik tapmine. Äri nõuab raha, nõuab teatud variante ja inimese mõistus asub kohe neid võimalikke variante tekitama. See ei vii kaugele, sest meie kehas on 6 kg baktereid ja parasiite – organism on täis kavalaid ja tarku usse.
Ma olen ennast mitmekülgselt harinud ja ma olen aastaid pidanud inimestele tervise teemalisi loenguid. Mul endal on olnud erinevaid toiduaineid, mida olen küll kasutanud, aga pettunud. Nõukogude ajal Soome ära minnes sõin ma seal teisi asju. Olen nüüd targemaks saanud ja paljudest asjadest loobunud. Ega me kõik ei ole eeskujud ja kõige paremini me õpime ikka iseenda vigadest. Muidugi väga targad inimesed õpivad teiste vigadest. Aga neid inimesi on paraku väga vähe. Isegi lapsed, kes näevad vanemat viga tegemas, lähevad teevad ise jälle sama vea. Nad peavad samuti selle kogemuse saama.
Selline ongi siis sissejuhatus loengutele, millest tahan järgnevalt kõnelda. Mul on mitu teemat, millest ma võin eraldi rääkida oma koolitustest, mõtetest ja elulistest kogemustest, pikast tööst haiglas ning enda arendamisest.
Urmas Saard