LIPU PÄEVA TÄHISTAMINE VILJANDIS JÄTKUS SINTLASTE JAOKS OMA KODULINNAS

Fotogalerii

Lisaks 4. juuni hommikul toimunud Emilie Rosalie Beermanni kalmu külastamisele korraldas MTÜ Eesti Lipu Seltsi Sindi osakond pidupäevale kohase kogunemise Sindi gümnaasiumi esisel tseremooniaväljakul.

◄1234►

Ettevalmistuses osalejad lootsid päeva õnnestumisele ja nii läkski – kõik neist olenev õnnestus. Isegi ilmaga, kuigi hetkeks oli tunda ähvardavaid udukergeid piisakesi langemas. Mõeldud oli isegi halvemaks juhuks ja Raeküla Vanakooli keskus pani valmis helitehnikat kaitsva suure telgi. Seda siiski vaja ei läinud, aga korraldajate tänu kuulub neile selletagi. Moraalne valmisolek lipu päeva tähistamiseks oli väga kõrge ka Eneli Arusaare juhendatud seitsmeteistkümnel lapsel, kes lubasid igasuguse vihmaga oma osa täita. Vihmakeebidki said varutud.

Helikandjalt kõlas kogunemise ajal kolmel korral nõukogude võimu ajal keelatud Jaak Joala „Mu kodu”. Kõik järgnevad mõtted lastelt olid seotud kodumaaga ja koduga. Pärnu ühisgümnaasiumi puhkpilliorkester koos Rein Vendlaga asetati kõigile hästi nähtavale kohale keset muru legendaarse punase vahtra kõrvale. Vendla tuli välja algselt lubatud tagasihoidlikuma koosseisu asemel palju arvukama hulga mängijatega.

Kui veerand tundi enne kahte ilmus Kooli tänava suunalt nähtavale Sindi lasteaia lipu päeva rohkearvuline ja sinimustvalgete lippude lehvides sammuv rongkäik, muutus kohalviibinute meel eriti rõõmsaks. Ülle Ots ja Sindi lasteaed on lipu seltsi kauaaegne kindel koostööpartner.

Punase koolimaja tagant marssis hanereas välja viimase kümnendi lipuviljet kujundav noorte eliit, eesotsas Sindi gümnaasiumi vilistlastega. Nende järel veel sama kooli õpilasi. Oodatud liputoimkond koos esinduslipuga jäi sedakorda miskipärast olemata. Kool tervikuna ei osalenud. Külalised pealinnast olid hämmeldunud ja pärisid aru, sest Sindi gümnaasium oli riigi esimene kool koos Põltsamaa gümnaasiumiga, keda Toompeal tunnustati lipukultuuri edendamise eest piduliku esinduslipuga. Miks nii, seda Sindi gümnaasiumi uus direktor oma pidupäeva kõnes ei selgitanud.

Kõnelejatele anti sedakorda sõna kava teises osas. Esimeses osas esinesid õpetaja Eneli Arusaare lapsed ja Sindi lasteaia muusikaõpetaja Ülle Otsa mudilased. Sündmustik rullus lahti „Kihnumua” pärimustantsuga. Saatemuusika jälle fonolt. „Tantsisin kuu aega lastega ümber Seljamaa. Oli näha, oli kuulda. Eelteavitav reklaam missugune,” kommenteeris Eneli. Tantsu õpetamisel oli abiks õpetaja Malle Ormilaan.

Tantsulisele eelmängule järgnes pidulik avamine. Noored orkestrandid mängisid hümni. Traditsiooniliselt ongi lipu päevade tähistamised Sindis noorte pidupäev, kuigi eakamadki on olnud alati oodatud.

Õpetaja Eneli näiteringi lapsed esitasid lipu lugu. Kõikidel esinejatel olid seljas sinimustvalged riided ja rinnas sinimustvalge märgike. Laste suust kostnud mõtted põimusid üheks terviksõnumiks. „Ma armastan sind, sest ma armastan sind. Milleks kohtuda? Sa oled minu jaoks õhk – kõikjal kohal. Siit läheb minu tee, see on minu maa. Mina vastutan tema ja tema minu eest. Mida ma veel hoian, keda ma veel kaitsen, kui mitte sind, mu kodune maa. Just sina mõista saad ta rõõme, muresid ja valusid. Siin on su isamaa, su emakeel. Kui sina neid ei mõistaks, kes siis veel. Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, tuul mängib lillelõhnaga. Kummelid. Kaev. Tuul logistab ämbrit. Jalgtee. Koer haugub kuudis. Taevatäis valgust. Kui hea, et kõik on alles. Seesama mõte on sinus ja minus ja meis. Ja kõik on siinsamas. Kodu, tuttav ja hea. Isa ja ema moodi. Võileib valmis on seal. Pehme padjaga voodi. Armas su mängukaru.

On sinine mu lemmiktoon. Ma valgest tassist piima joon. Mis on kodumaa? Soe ja valge kodu? Kena nukk või kiikuv hobu? Vanaema kortsund palged? Taadu juuksed lumivalged? Laual lõhnav värske leib? Eestimaa on minu maa, teda jään ma toetama. Mu isamaa. Ma olen sinust võetud, said sünnihetkel südameks mu sees.”

Eneli lausus, et tal on maailma ägedamad lapsed. „Nii praegused kui vilistlased,” lisas pisarateni liigutatud ja õnnest särav õpetaja. „Minule on minu vanaema kinkinud sinimustvalge südame.”

Ka Ülle laulude sisuks olid emmed, issid ja kodumaa, Eestimaa. „Minu kolme ja neljased, kes kaks lugu lõid, olid vaprad,” rääkis Ülle uhkustundega väikseid lapsi kiites. Nende vapruse tunnistajaks oli kogu väljakule kogunenud hulk, kellest enamiku moodustaski Sindi lasteaia pere. Mõned lapsevanemad tulid kaasa elama kogu perega.

Esimesena pidas kõne pealinna mees Jüri Trei, lipu seltsi esimees, välisministeeriumi nõunik, diplomaat. Ta rääkis hommikul toimunud pidulikust lipuheiskamisest Pika Hermanni torni. Trei rääkis sellestki, et pidulik lipp kingiti lipu päeval 20. Augusti Klubile (ühendab Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmeid, kes 20. augustil 1991 võtsid vastu EV ÜN otsuse “Eesti riiklikust iseseisvusest”), nagu seda tehti 2014. aastal Sindi gümnaasiumile au avaldades. Samasugune lipp kingiti Narva Eesti Seltsile, kes hoiab eestlust Eestimaa kirdenurgas. „Mulle on tulnud väga palju teateid, et meiega on nii Kanada, Toronto, New York. Isegi Itaalias. Vanemad teavad, noored ei tea Raimo Kägu, malevakaaslane, tema oma Eesti seltsiga heiskas Itaalias pidulikult sinimustvalge lipu. Seda tehti nii Lätis, Stockholmis, Helsingis, kuhu me oleme kinkinud pidulikud lipud.” kõneles Trei, kes tõi taas sintlastele jagamiseks väikseid käsilippe.

Veel kõneles Trei Rudolf Kallase haua korrastamisest Tartus. Kallas õnnistas 1884. aastal Otepääl meie esimest sinimustvalget lippu. Rudolf Kallas võttis Jakob Hurdalt üle Peterburi Jaani kiriku teenimise. Lipu selts algatas haua korda tegemiseks raha kogumise, millega ühines Jaani kirik Peterburis.

„Poolteist aastat tagasi andsime Antarktika reisule lipud kaasa, äsja tegime seda Arktika reisule minejate teele saatmisel. Kahekümnel viimasel aastal oleme kinkinud ka Eesti olümpiakoondisele lipud kaasa,” rääkis Trei. „Me vaatame tulevikku, aga ei unusta minevikku!”

Esimehe kõne järel mängis orkester isamaalist „Sind surmani”, mille luuletas Lydia Koidula ja viisistas Aleksander Kunileid.

Tori vallavanem Lauri Luur keskendus lipu päeva tervituses peaasjalikult Tori lipule. Tema sõnul on Eesti lipust juba piisavalt palju kõneldud, aga valla lipu sünnist teatakse oluliselt vähem.

Sindi gümnaasiumi direktor Karel Alliku kiitis tantsijaid, mida ta väga nautis. Tunnustust pälvisid lasteaia lapsed. „Aitäh puhkpilliorkestrile! Hoiame ikka oma pillid hääles ja jätkame sama moodi. Ja aitäh lipu seltsile seda korraldamast.” Ta rääkis looduse täiuslikust ilust ja võrdles seda meie lipu täiuslikult mõtestatud värvidega.

Viimasena kõnelenud seltsi liige Ain Keerup rääkis hommikul toimunud Emilie haual toimunust ja kordas oluliselt Viljandi Vanal kalmistul öeldud mõtteid: Tema vaates on asutud üsna avalikult otsima ja leidma vabandusi, miks praegusel ajal ei saaks olla väärikas, aus ja ennastsalgav Eesti riigi kodanik. „Koroona ja majandussurutis nagu lubaksid unustada väärtused ja lükata kõik, millest peaksime lugu pidama, tahaplaanile, et tegeleda nendega siis kui on aega ja raha,” oli Keerup pidupäevakõnes kriitiline.

Lisaks varem mainitud kriitilistele märkustele tuli kriitilisi mõtteid ja ettepanekuid ka kohalviibinud linnakodanikelt. Näiteks soovitakse Seljamaa monumendi lähedusse rohkem istepinke ja monumendile liialt lähedal asuvate selgitavate siltide paigutamist veidi kaugemale, et need ei segaks ürituste läbiviimist.

Lipu seltsi esimehe ja Sindi osakonna esimehe allkirjadega kinnitatud tänukirjad andis seitsmeteistkümnele lapsele üle Jüri Trei, lausudes iga käepigistuse juurde midagi humoorikat. Kui Aurora sai tänukirja, ütles pisike tütarlaps Treile otse silma vaadates: „Ma tänan Eestit, kes õpetas mind vara ärkama!” Kõrval seisnud õpetaja Eneli selgitas, et täna oli ta Viljandisse sõiduks juba kuuest ärganud. Oli neidki, kes pidid pidupäeva hommikul tõusma juba viiest.

Chätlyn Parts ütles päeva lõppedes, et oli au hoida oma kodumaa lippu ja kuulda kauneid sõnu Eestimaa kohta. „Mina isiklikult oleksin läinud veel kuskile lippu hoidma. Jah, on neid inimesi, kes ei austa oma kodumaad ja kelle jaoks pole lipukultuuri edendamine ehk nii oluline, aga vähemalt oleme meie ja teised ägedad kodanikud, kes me seda veame. Veelkord aitäh!”

Urmas Saard

Samal teemal:

LIPUVILJET KANDVAD SINTLASED TULID LIPU PÄEVA HOMMIKUL EMILIE RAHUPAIKA