Maarja Vaino, kirjandusteadlane, Tallinna Kirjanduskeskuse direktor
Eelmise aasta mitmesugused sündmused tõid keelekasutusse väljendi „tühistamiskultuur“, mis on samm edasi väljendist „katkestuse kultuur“. Kui viimase puhul on tegemist kultuurilise järjepidevuse katkestusega, siis tühistamiskultuur nii vähesega ei lepi. Tuleb mitte katkestada, vaid eelnev ka tühistada.
Millegipärast kerkis see uus suundumus mulle meelde, kui kuulasin rahvusülikoolis, st Tartu Ülikoolis, peetud konverentsi „Ränne kui võimalus ja väljakutse Eesti ühiskonnale ja koolile“. Kuulasin ettekandeid, kus läbivalt räägiti eestlastest kui ühest kogukonnast teiste kogukondade seas ning mille alusprojekti eesmärgipüstituseks on muuta eesti kool suure tähega Eesti kooliks, mitmekultuuriliseks ja nn kultuuritundlikuks õpikeskkonnaks. Nii mõnegi ettekande ajal tundsin samasugust hämmingut nagu siis, kui eelmistest sajanditest pärit ajalooliste isikute monumente maha tiriti ja seeläbi varasemaid kultuuritähiseid „tühistati“.
Kui konverentsilt läkitatakse meile sõnum, et eesti kool peaks olema mitmekultuuriline, siis on nendes käitumismudelites midagi sarnast. See, mida maha tiritakse, ei ole küll füüsiline monument või sümbolkuju. Asi on märksa tõsisem. Tühistamise objekt on – küll mitte otsesõnu, aga sisuliselt – meie põhiseadus, mis seab eesmärgiks eesti kultuuri ja rahva säilimise ja ajas edasiviimise. Kas kuskil on juba otsustud põhiseadust muuta? Kui mitte, siis miks tegeldakse rahvusülikooli ja töö tellinud ministeeriumide tasemel sellega, et seatakse eesmärgiks mitmekultuursuse hoidmine ja säilimine läbi aegade? Kui mitu korda kõlas konverentsil üldse sõna eestlane või eesti rahvas? Söandab keegi neid sõnu veel välja öelda või on see juba potentsiaalne vihakõne?
Kas kuskil on juba otsustud põhiseadust muuta?
Jah, loomulikult on meie koolides teistest kultuuridest pärit lapsi ja neid tuleb juurdegi. Mõistagi peavad nad eesti ühiskonnas hakkama saama ning selle otsuse, kuidas – kas lihtsalt keelt omandades, aga säilitades oma sünnipärase rahvusidentiteedi või põlisrahvaga assimileerudes – teeb tavaliselt lapse perekond. Juba sõjaeelses Eesti Vabariigis kehtis kultuurautonoomia, kõik erinevad rahvad said hoida oma kultuuri au sees, tegutsesid nende kultuurimajad jne. Ka mujal maailmas elavad eestlased käivad koos Eesti majades, aga igapäevaselt kõnelevad kohalikku keelt ning arvestavad kohaliku elukorraldusega. Miks peaks Eestis olema teisiti?
Siin on ainus koht maailmas, kus eestlane saab elada oma kultuurikeskkonnas. Meie maalappi ja rahvast ei ole just palju, kedagi ta ei ohusta, aga on suutnud vaatamata ajalooliselt kehvadele tingimustele luua suurepärast kirjandust, kunsti, muusikat, folkloori, kombestikku, teadust ja mõttelugu ning kujundada välja omapärase maailmatunnetuse. Seda kõike tuleb hoida ja arendada ning kool on vaieldamatult niisugust identiteeti (taas)loov paik. Seda märkisid ka esinejad, kes kasutasid kooli kohta mõistet „ankurorganisatsioon“. Kui nüüd loobuda koolis põhiseaduslikust agendast – eesti koolist, kus esiplaanil on iseenesestmõistetavalt eesti keel, eesti kultuur, eesti ajalugu – ning selle asemele tuua ebamäärane „mitmekultuursus“, kus koos on lihtsalt erinevad „kogukonnad“ (mõiste eesti rahvas on sellega juba kaudselt tühistatud), siis on ju selge, et tagajärjeks on eestluse hajumine ebamäärasusse. Iseasi, kui see toimuks loomulikku teed pidi – eksisteerib tõepoolest rahvaid, kes on valinud keelevahetuse või teadliku hääbumise tee. Praegu käib siiski pigem vägivaldne identiteedipöörde maale toomine ja juurutamine. Koloniseeriv mõttelaad ei ole ju kuhugi kadunud. Vast kõige reljeefsemalt tuli see esile Marek Tamme ettekandes „Mitmekultuurilisuse ja lõimimise mudel Eesti ühiskonnale“, kus sõnastatakse koolihariduse ühe eesmärgina mitmikidentiteetide kultiveerimine. Samuti leiab Tamm, et eestlane võib olla igaüks, kes samastab end poliitilise identiteedi poolest Eesti riigiga, samal ajal aga ei pea loobuma oma kultuurilisest identiteedist. Jättes kõrvale selles mõttesaltos peituvad paradoksid, võib järeldada, et ainsad, kes oma identiteedist loobuma peavad, on eestlased. Neile pakutakse asemele „kultuuritundlikku“ õpetamist, „mitmeperspektiivset ajaloovaadet“ ja mitmekultuurilist „poliitilist riigiidentiteeti“. Jah, siin-seal mainitakse, et niisuguste lähenemiste juurutamine ei tähenda, nagu jääks eesti keel ja kultuur tagaplaanile. Aga kes seda usub? On ju täiesti ilmne, et eesti keel ja kultuur juba ongi tagaplaanile jäänud – meie õppekavades puudub eesti kultuuriloo kursus, eesti keele tunde on nädalas vähem kui võõrkeeletunde, eesti kirjandus kui iseseisev õppeaine on sisuliselt kadunud jne. Eesti lapsed on juba mõnda aega oma koolis vaeslapse rollis, sest põhiline aur on läinud „lõimumisele“, mis aga omakorda ei ole andnud mingeid märkimisväärseid tulemusi. Aga see vast ei takista tuima järjekindlusega samas vaimus jätkamast?
Praegu käib siiski pigem vägivaldne identiteedipöörde maale toomine ja juurutamine
Kohale tuuakse aina uued võõramaised lõimumismudelid, mis sobivad vahest mõnele suurrahvale, mitte aga alla miljonilisele, demograafilistes vaevades väikerahvale. Teisalt, ka märksa enesekesksemad suurrahvad ei ole valmis end taandama „üheks kogukonnaks“ mitmekultuurilises ühiskonnas. Mart Nutt on paar aastat tagasi kirjutanud: „Eesti elanike jagamine põlisuse, rahvuskuuluvuse vm asemel kogukondadesse on eksitav ja Eestis elavate rahvaste kultuuritausta pisendav. Eriti on see nii eestlaste kui Eesti põlisrahva suhtes. Kas ei oleks võõrastav ja kummaline, kui me ei räägiks Saksamaa kontekstis sakslastest kui selle riigi põhirahvusest, vaid saksa kogukonnast kui ühest paljudest kogukondadest türgi, araabia, serbia, vene jm kogukonna kõrval? Prantsusmaal, kus kõiki selle riigi kodanikke loetakse prantslasteks, pälviks niisugune lähenemine lausa avaliku hukkamõistu.“
Niisiis: konverentsilt kostunud eesmärk jõuda sellise ühtse ja mitmekultuurilise eesti koolini, kus Eesti kirjutatakse suure algustähega, liigub salakavalalt, aga järjekindlalt meie praeguse põhiseaduse tühistamise kursil.
Nüüd tahaks loota seda, et kuskil – õpetajates, lapsevanemates, mõnes poliitikuski – hakkab tööle nn korrigeerimisrefleks. See on liigutus, mille inimene teeb näiteks jääl libisedes, kui käivitub enese alalhoiuinstinkt ja püütakse kukkumise asemel püsti jääda. Miski peaks praegu meie haridusideoloogide kaotatud tasakaalu kiiresti taastama. Äkki siis on eesti koolil ja põhiseadusel põhineval haridusel võimalik veel kuidagi püsti jääda.
Samal teemal:
