Rahvusvahelise kalade rändepäeva eel saatis Liivia Mahlapuu, Jägala Kalateed MTÜ, Eesti suurematele väljaannetele teate, mille kaaskirjas ütleb imestusega, et järjest uskumatumaks Linnamäe hüdroelektrijaama lugu läheb.
Esmalt viitab ta tõsiasjale, et Euroopa Liit vähendas lõhe populatsiooni jätkusuutlikkuse tagamiseks Soome lahe 2021. aasta lõhepüügikvooti 10%. Samas pakub Mahlapuu võimalust, kuidas Jägala jõe avamisega saaks siirdekalade püügikvooti tõsta.
Keskkonnaministeerium, kes peaks seisma vankumatult looduse eest, tellis advokaadibüroolt juriidilise analüüsi kolme teadasaamise kohta, mis õigustaks jätkuvalt rändekalade liikumise takistamist ajaloolistele kudealadele.
Esiteks küsiti kas ja kuidas kehtiva õiguse kohaselt oleks võimalik jätkata hüdroenergia tootmist Linnamäe paisul ja säilitada paisutust? Järgnevalt tunti huvi kas loodusdirektiivi artikkel kuue kohane Natura erandi rakendamine oleks lahendus Linnamäe paisu kompleksil hüdroenergia tootmise jätkamiseks ja paisutuse säilitamiseks? Ja lõpuks: kui vastus teises punktis esitatud küsimusele oleks jaatav, kas siis Natura erandi rakendamine oleks käesoleval juhul ainus lahendus hüdroenergia tootmise jätkamiseks ja paisutuse säilitamiseks või on muid alternatiivseid lahendusi, võttes arvesse kehtivat õigust?
Juriidiline analüüs on kõigile avalikult kättesaadav.
Analüüs tuvastab, et Linnamäe paisutuse säilitamise ja hüdroenergia tootmise lubatavuse saavutamiseks on vaja kõrvaldada selle „takistus“, mis tuleneb keelust mõjutada ebasoodsalt Jägala jõe hoiuala kui Natura 2000 võrgustiku kaitse-eesmärki. Selleks on põhimõtteliselt kaks võimalust: saavutada antud ala või selle osa väljaarvamine Natura võrgustikust või rakendada loodusdirektiivi artiklis 6(4) / KeHJS 29 lõikes 3 sätestatud erandit.
Natura võrgustikust väljaarvamist välistatakse, sest Jägala jõe Natura võrgustikku arvamine ei olnud teaduslik viga ja kaitse väärtused on säilinud. Advokaadibüroo kinnitusel tuleks ainsa variandina kõne alla loodusdirektiivis sätestatud Natura erandi rakendamine.
Vandeadvokaat märgib, et erandi rakendamise puhul on võtmeküsimuseks see, kas praeguses keskkonnamõju hinnangus (KMH) toodud põhjendused on käsitletavad “esmatähtsate ja erakordselt tungivate põhjustena“ loodusdirektiivi artikli 6(4) / KeHJS 29 lõike 3 tähenduses. KMH-s, mille menetlus omab rangeid reegleid, on nimetatud avalikest huvidest tulenevate põhjustena Linnamäe paisu kultuurilist väärtust; Linnamäe hüdroelektrijaama panust taastuvenergia eesmärkide täitmisse; hüdroelektrijaama kui kriisiolukorras elutähtsat teenuse osutajat; paisu ja paisjärve ümbrust olulise puhkepiirkonna ja turismiobjektina.
“Selgelt kõige kaalukamaks kandidaadiks erandi rakendamisele on Linnamäe paisu kultuuriline väärtus,” leiab vandeadvokaat.
Samas on teada, et Muinsuskaitse Nõukogule esitati paisu ehitismälestiseks nimetamise otsuse tegemiseks eksitavat infot. Tuleb uuesti rõhutada, et Linnamäe paisu pole mitte kunagi tunnistatud kaunimaks tööstusehitiseks. Oluline on teada sedagi, et Linnamäe HEJ pais ei ole hästi säilinud ega heas seisukorras. 2011. aastal viis Eesti Energia läbi paisu põhjaliku uuringu ja tuvastas, et betoon on piirkonniti väga erinevate tugevusnäitajatega ning külmakindlusega; proovide võtmisel ei satutud kordagi terasarmatuurile. Võib järeldada, et armatuur nendes konstruktsioonides puudub või on väga hõre. Samuti tuvastati vee tungimist läbi betoonseina ja püsimist paisu kehandis. Paisusisene drenaaž puudub või ei tööta.
Rajatise pikaajalise ekspluatatsioonikindluse tagamiseks on hüdrosõlme konstruktsiooniosade uuendamine või täiendamine möödapääsmatult vajalik. Jättes vajalikud abinõud tähelepanuta võib hüdrosõlme betoonkeha käitumine osutuda ettearvamatuks. Tänaseni on ohutust tagavad tööd tegemata.
Saadetud pressiteates juhib Mahlapuu tähelepanu eeskätt kõige tähtsamale tõigale: Linnamäe HEJ pais mõjutab looduskeskkonda kahjustavalt. Kuna Linnamäe pais asub Natura 2000 alal, siis lähtudes KeHJS -i § 29 lg 1 p 1 peab keskkonnamõju hindamisel eelkõige arvestama selle ala kaitse eesmärki ja terviklikkust, mitte eelistama vähetähtsat elektritootmist.
Jägala jõgi, millel Linnamäe HEJ asub, on üks Eesti tosinast algupärasest lõhejõest, mis paisutamise ja elektritootmise tõttu muudetud alamjooksul siirdekalade sigimiseks võimatuks. Väga suure potentsiaaliga alamjooks annaks igal aastal merre juurde 8000 kuni 12 000 lõhekala ja paar tuhat forelli, vastavalt 30% ja 5% Eesti jõgede merrelaskujatest – see moodustaks arvestatavalt suure hulga Läänemere siirdekaladest. Lähtuvalt eeltoodust võiks Eesti lõhepüügikvoot Läänemerel tõusta kaks korda!
“Kas Keskkonnaministeerium loodab nüüd sellele, et võltsitud kultuuriväärtusega pais võimaldab väärtuslikul lõhejõel hüdroenergia tootmise jätkamist?” küsib Mahalapuu. Mida kostab selle peale Keskkonnaministeerium?
Urmas Saard
Samal teemal:
PADISE KLOOSTRIS TÄHISTATAKSE ESMAKORDSELT RÄNDEKALADE PÄEVA