Vibud, nooled ja lossid on kokku kuulnud juba ammustest aegadest. 5. augustil saab Jõgeva vallas Kuremaal teoks IV Kuremaa Lossiturniir ja Vooremaa Vibukarika IV etapp. Külauudistele andis intervjuu korraldaja Tiina Laurisson, kes on veteranide arvestuses kahekordne maailmameister pikkvibu siselaskmises.
Miks valiti Kuremaa vibuvõistluste toimumispaigaks?
Tiina Laurisson: Me korraldame ju lossiturniire. Ega väärikaid losse, kus võistlust korraldada, ümbruskonnas väga palju just pole. Aga Jõgeva vallas Kuremaal on selline suurepärane paik olemas. Boonusteks on võistlusteks sobiva relfjeefiga imeilus mõisapark ja Kuremaa järv.
Võistlus toimubki lossi ümbritsevas pargis. Rada kulgeb ümber lossi, lossi tagant läbi ja alla peaaegu järveni. Võisteldakse vibujahis. Ootame viitkümmet võistlejat,osalejaid on tulemas ka Soomest.
Mida noolega sihitakse?
Tiina Laurisson: Sihitakse vibujahis kasutatavaid spetsiaalseid kummimassist 3D loomakujusid. Väikese südame tabamine annab kümme, suurema südameala tabamine kaheksa punkti. Kehatabamus on väärt viit punkti. Kui tegemist on kabjaliste või sõraliste loomade kujudega, siis kapjade ja sõrgade tabamine arvesse ei lähe, samuti ei anna punkte tabamused sarvedesse.
Räägime täpsemalt vibudest?
Tiina Laurisson: Vibusid on nii suuremaid kui väiksemaid, sirgemaid ja kõveramaid. Põhilisi vibuklasse on neli, neist igal veel ka oma alaliigid. Võisteldakse erinevates vanuseklassides – Kuremaal on nendeks lapsed, juuniorid, täiskasvanud ja veteranid.
Millise vibuga laskmist võib kõige põnevamaks pidada?
Tiina Laurisson: Loomulikult seda, millega ma ise lasen. See on pikkvibu.
Kui kaugelt saavad vaadata pealtvaatajad?
Tiina Laurisson: Seoses koroonaohuga tuleb arvestada ikka kahe meetrise vahega. Elementaarne on see, et vaatajad peavad ohutusreegleid jälgides seisma laskjatest tagapool ja mitte jooksma. Keegi ei tohi minna laskmismärgile lähemale kui 15 meetrit. Paigaldame parki ka ohulindid.
Kuidas teist endast sai vibuslaskja?
Tiina Laurisson: Vanem poeg tegeles mul strateegiliste lauamängudega, õpetas lastele nendes kasutatavaid kujusid valmistama ja värvima. Siis kutsuti teda aga päris vibu proovima. Läksime kogu perega. Huvi süvenes ja Kajamaa Viburaja perenaine, mitmekordne maailmameister Katrin Virula soovitas meil vibud osta ja võistlema tulla.
Vahepeal asus poeg Tartusse õppima ja tal jäi vibulaskmine soiku. Kui aga kolisin elama Jõgeva valda, rajasin 2016. aastal Väljaotsa külla Vooremaa viburaja ning see andis uue tõuke vibulaskmisega tegelemiseks ka meie peres.
Kuidas leidsite viburaja jaoks sobiva koha?
Tiina Laurisson: Üheksakümnendate aastate algul saime tagasi mu vanaema talu. Käsime seal aastaid suvitamas. Kui Tallinnast ära kolisime, vaatasime üle talu metsa viburaja loomise plaaniga. Appi tuli ka juhus – müüki tuli talu põllu ja metsa vahel asuv väike talukoht, mis ideaalselt täiendas olemasolevaid võimalusi. Momendil on viburajal 14 märki, osa neist metsas, osa heinamaal. Rada läbitakse tavaliselt kaks korda. Kuna kõik laskmismärgid on teisaldatavad, muudame aeg-ajalt märkide asukohti, et külastajatel oleks huvitavam.
Omate vibuspordi treeneri ja aktiivtegevuste instruktori kutset maastikuvibu laskmises. Milline on noorte huvi selle spordiala vastu?
Tiina Laurisson: Aastas käib minu juhendamisel vibuslaskmist harjutamas üle viiekümne lapse ja noore. Talvehooajal, kui treenime Jõgeva põhikooli ruumides, on harjutajaid rohkem. Järelkasvuga olen rahul, igal aastal tuleb peale andekaid, aktiivseid ja tublisid vibulaskjaid.
Te olete võitnud maailmameistrivõistlustel vibujahis pikkvibu naisveteranide klassis pronksmedali Ungaris, siselaskmises pikkvibu veteranide arvestuses hõbemedali Pärnus, kuldmedali Rumeenias Dracula lossi lähedal ja teise kuldmedali möödunud aastal Uus-Meremaal Wellingtonis. Mis on meeles võistlustest sellel eksootilisel maal?
Tiina Laurisson: Kõik oli korraldatud lihtsalt, aga efektiivselt. Võimsa mulje jättis muidugi Uus-Meremaa loodus. Pärast võistlusi sõitsime ringi sellel kaunil maal. Kokku pisut üle 2000 kilomeetri, jõudsin juba vasakpoolse liiklusega päris ära harjuda.
Kas kohtasite Uus-Meremaa põliselanikke maoore?
Tiina Laurisson: Maooride kultuuri ja elulaadi tutvustakse turistidele näitemängudes, etendustes, erinevates vaatemängudes. Samuti, kui Ameerikas demonstreeritakse indiaanlaste kultuuri. Võistluste avamisel tegi Maoori pealik aga kõigi maade esindajatega läbi maooride rituaalse tervituse.
Usutavasti kulub vibulaskmisega tegelemiseks omajagu raha?
Tiina Laurisson: Võistlustel Uus-Meremaal toetas mind Jõgeva vald. Majanduslikult soosivalt suhtub mu ettevõtmistesse ka oma pere.
Jaan Lukas