JAAK UIBU: PEAKS KASUTAMA MÕTTEVIISI ARENGUSPIRAALIST KEERDTREPINA, MILLE MÕLEMAL POOLEL KÄSIPUUD

Ülo Vooglaid. Foto: Urmas Saard / Külauudised

Kiri Toompea Haridusseminarile ja asutajaliikmele Ülo Vooglaiule tema tähtsa tähtpäeva puhul seminari kahekümneviiendal tegevusaastal, 29. augustil 2020.

Küsin: kas keegi on näljas ja paljas, kas keegi on pandud puuri, kas paistab kustki diktaatorlik režiim? Ei ole ju neid ahistavaid asju! Eesti on praegu mõnus ja hea paik. See ei tähenda, et puudustest oleks puudu. Aga kui kauaks seda heaolu on, kui elame tulevaste põlvede arvel ja nii vaimne, kehaline kui hingeline kultuur käib alla. Ei lohuta ka see, et suured riigid elavad kaugelt enam tuleviku arvel ja unistavad Maa pealt minema kolimisest.

Mida teha? Veel uus erakond juurde? Peagi see uus ruineerub teiste eeskujul, kui rahvas jääb samaks. Ilma rahalise abita on Toompea Haridusseminari (THS) seltskond töötanud pea kaks ja pool aastakümmet. Me kõik oleme sellelt tuge saanud oma individuaalse tegevuse toetuseks. Vaimne rikkus, kui seda omavahel jagada – suureneb, vastupidiselt materiaalsele. Näited on teada. THS-is osalemine on meile olnud jõukohane. Arvan, et jõukohane on ka jätkata endises stiilis, jätkates Ülo püstitatud suundades –

* Toompea Haridusseminar loeb oma missiooniks Eesti arengueelduste tugevdamist, eeskätt arengueelduste teoreetilist, metodoloogilist ja metoodilist läbitöötamist;
* Toompea Haridusseminar töötab välja ja avalikustab oma seisukohad Eesti elu sõlmküsimustes.

Jah, me ei kogune koosolekuteks paljudel põhjustel, aga varasem kogemus võimaldab meil toota märgukirju ja selgitustaotlusi ja ettepanekuid ja artikleid Eesti valupunktide/sõlmküsimuste kohta märksa enam kui seda praegu teeme. Pole vaja kõike peapeale pöörata, vaid töötada järjekindlalt sõlmküsimustega. Vaja on hinnata saavutatut. Toetudes THS kollektiivsele intellektile koostöös ametiisikutega. Ma ei küsiks niivõrd, mis väljaspool THS on tegemata või halvasti tehtud, ma küsin – mida peaks nüüd THS tegema?

Viimasel poolaastal olen tegelenud palju arengu mõistega. Tõuge selleks tuli lohisevast „Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukavast“. Vastuväide oli asjaolu, et rahvastiku valdkonnas on olnud juba mitu arengukava, ent kidumise trend jätkub. Käeoleva aasta esimesel poolel sündis üle 300 lapse vähem kui möödunud aasta samal perioodil. Pakkusin „Eesti rahvastikustrateegiat“, kuid see ei sobinud valitsuses juba kinnitatud tegevusprogrammiga.

Siis sattusin pikaajalise strateegia „Eesti 2035“ peale. Jaak Valge kritiseeris Postimehes põhjalikult ja õigustatult selle sisu, kuid jättis kõrvale strateegia mõiste puudumise arengudokumendina seadusandluses. Sellest sõltub absoluutselt kõik, kas seadusandlikud hoovad aitavad selle realiseerimisele kaasa või jääb see peaaegu 17 000 inimese tööd vajanud dokument vaid õhumulliks ilusatest eesmärkidest. Siin on veel kõik otsad lahti, küsimuseks on kujunenud Poliitika ja Strateegia mõisted. Võib juhtuda, et strateegia sisseviimine arengudokumentide hulka (seda sätestab riigieelarve seaduse paragrahv 19) võib viia poliitika põhialuste väljaviskamisele. Aga vaja on mõlemaid!

Meenutan, et üheksa aastat tagasi toimus THS strateegiaseminar, mille kohta Ülo Vooglaid kirjutas sisuka artikli. Seitse aastat tagasi avaldasin artikli Eesti arengumudelist. Leian, et arengudokumentide puhul peaks kasutama mõtteviisi arenguspiraalist. Seda saab ette kujutada keerdtrepina, millel on mõlemal pool käsipuud – piirid, mis optimeerivad meie vajadusi, ootusi ja võimalusi. Piiri ületades, näiteks, eestlaste arvu edasisel vähenemisel, kukume trepist alla ehk arenguspiraalist välja. Peame tööga edasi minema.

Jaak Uibu

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga