Kiki Pärnpuu: „Sellel näitusel saab näha Memme Asta käsitöid, Sindi muuseumile annetatud esemeid ning kogusid, lisaks mõned tema ema Salme Liisa Lõhmuse ja minu käsitööd.” Esialgse kava kohaselt jääb näitus avatuks oktoobri lõpuni.
Nädalapäevad tagasi tähistas Sindi muuseumi töötaja Kiki Pärnpuu oma kuuekümnendat juubelipäeva ja läinud laupäeval avas ta linna mälumaja ühe ruumi seintele riputatud, vitriinidele ja isegi põrandale laotatud kolme põlvkonna käsitööde väljapaneku. Näituse avapäeval avaldas Kiki erilist tänulikust kolmele naisele. Ta kinnitas nende rinda rosetid, mille valmistaja on Läti käsitöömeister Albīna Malahovska. Üks käsitööna valminud ehtest läks eelmisele Sindi muuseumi juhatajale Heidi Vellendile, kelle algsest mõttest ja soovitusest laupäeval avatud näitus juba paar-kolm aastat tagasi sai idanema pandud. Teine rosett kuulus praegusele juhatajale Aita Puustile ja kolmas Kiki ema väga heale sõbrale Estale.
„Midagi nii ilusat, südamlikku ja sooja sünnibki iga kümne aasta tagant, mõnel viie ja mõnel iga aasta tagant,” lausus Aita, kelle arvates olevat ta näituse avamisele kogunenud inimeste hulgas Kiki kõige uuem tuttav. „Kiki, sa oled seesmiselt nii ilus ja mul on olnud suur au sinult õppida ning sinu teadmisi omakorda edasi anda. Kui tänavuse muuseumi öö juhtmõtteks on „Öös on aega”, siis see ongi aja näitus. Siin asub kolm tahku koos ja Kiki on nende tahkude ühendaja.” Juhataja sõnul on käsitöö eesti naise igipõline omaduste ja oskuste osa. „Kui me parasjagu sukavarrast ei veereta, siis tunneme nagu oleks midagi puudu. Mind hämmastab alati, et mida pimedam või raskem aeg, seda peenemad pitsid on näppude vahel valminud. Kiki vanemate näpud on teinud tõeliselt kaunist käsitööd. Ja eriti tore, et neid omadusi on antud edasi põlvest põlve.”
Aita luges sünnipäevalisele ilmavõrgust leitud värsid, mille autorit ei õnnestunud tabada:
Veel natuke olla ja ringi vahtida…
Veel natuke tohtida, tahta ja teha…
Veel natuke kuskil pool ringi jahtida…
Veel oodata koitu – veel oodata eha!
Veel tuulel ja tormil lasta end räsida,
veel seista päikeses ja vihmavees,
veel nutust ja naerust pilgeni väsida,
veel kellekski saada maailma ees!
Tori vallavanem Lauri Luur tänas Kikit vallavalitsuse tänukirjaga, öeldes juurde: „Oled Sindi muuseumi hing.” Vaadates vallavanema kõrval sirguvat tütrekest, avaldas Kiki lootust, et näeb käsitöötegijate järelkasvu peale tulemas.
Piret Pedanik, Pärnu muuseumi kogude kuraator-pedagoog meenutas aega, kui Kiki läks Sindi keskkooli lõpuklassi ja tema ise vanema kooliõe käest kinni hoides esimesse klassi. Aasta oli siis 1977. „Ja ikka oleme koos, mina Pärnu muuseumis ja sina, Kiki, Sindi muuseumis.”
Paljude teiste õnnitlejate hulgas oli ka Sindis ja laiemalt hästi tuntud fotograaf Helen Parmen, kellega Kiki sõnul on lähemas tulevikus samuti väga huvitava näituse korraldamise kavatsus.
Kiki ise meenutas näitust tutvustavas sõnavõtus pikaaegset suhet Sindi muuseumiga, mis sai alguse erinevate esemete toomisest linna mälumajja. Mäluasutuse ruumikitsikuse tõttu jäi mõnigi väärtuslik ese veel Kiki hoida, sest vastuvõtmisel pidi Heidi tegema kriitilisel pilgul valikuid.
Olulist teavet saab muuseumi ja näituse külastaja lugeda Kiki koostatud ülevaatest, mis kinnitatud toa uksele: „Memme Asta elu algas töökas ja edasipüüdlikus käsitöölembeses saunikuperes – Eesti Wabariigi oludes, mil kõik vajalikud tarbeesemed mööblist riieteni tuli ise valmistada.” Asta alustas viieselt armastatud isa sokiaukude nõelumisega. Kooliaastatel 1933-1939 tulid kaasa suur lugemus, hea näputöö oskus ja isamaaline kasvatus, suviti talus tööl käies töökus, täpsus, korrektsus, sihikindlus.
Sõjaajast on pärit ema kootud, pilutatud ja tikitud monogrammidega linased voodilinad ja käterätikud.
Elu tõi Memme pea pooleks sajandiks Soomaa servale Riisa külla. Ta oli eluaegne piimandustöötaja, kes omandas elukutseks vajalikud teadmised Õisus. Viimased kolm ja pool aastat elas Memme Sindis.
Käsitöö oli Memme elus vajadus, et saada pere riidesse, aga ka hobi.
Lisaks jutustas Kiki, et 1936. aastal jäi 17-aastaselt abiellunud vanaema leseks ja siis ta pidi hakkama peret üksinda toitma. Vanaema lahkus siit ilmast neli aastat enne Kiki sündimist.
1973. aastal hakati Säde sovhoosis tegema käsitööringi. „Minu ema läks ka. Siis oli silmuskudumine. Sealses käsitööringis hakati esmalt kuduma mütse.” Kiki võttis vitriinilt ühe padja, kaisutas seda ja sõnas, et selles on tema enda ja tema ema kevadsügis mantlid.
Kangakudumine oli Memmele nagu teraapia. Telgede taha istumine ja mustritele keskendumine viis halvad mõtted peast ja tõi loomisrõõmu südamesse. Kangakudumise kvaliteet pidi olema väga hea ja seal ei saanud latti alla lasta. Memmele jäi kanga kudumise pisik eluks ajaks külge. Tema viimastest töödest oli 2007. aastal valminud suur vaip. Sinti tulles jäid suured teljed Riisale maha, kuid siis võttis kasutusele väikese. Päris viimane töö jäi novembrisse aastal 2010.
Kiki pojale Madisele kudus Memme püssi laskmiseks spetsiaalse sõrmega kindad siis, kui ta läks 15-aastaselt kaitseliitu. Neid oli ta kudunud ka sõjaajal sõduritele.
„Muljet tekitav on Memme seebikogu aastast 1979, kui algas Afganistani sõda. Siis kadusid kõik asjad müügilt ära ja ta oli nii õnnelik, kui teda külastades seepe toodi,” osundas Kiki suurele avatud puidust kohvrile.
Näituse avamise juurde kuulus ka näksimine. Pakuti kohvi, aga paljud eelistasid Kiki koduaias kasvavast melissist ja piparmündist valmistatud teed. Pirukad tegi Madis, kes oli küpsetamise kunsti oma vanaemalt õppinud.
Urmas Saard