Täna tähistati Valgamaal Helme kiriku lähedal mälestusväärse Köstrimäe konverentsi 150. aastapäeva, mis algas Kiriku teel rongkäiguga – saatjaks Audru pasunakoor „Õnn tuli õuele” Ado Kirsi dirigeerimisel, Mulgi rahvariietes tantsijad, hobuvankrid ja tuules lehvivad sinimustvalged kandelipud.
150 aastat tagasi kogunesid Köstrimäele Helme kihelkonnakooliõpetaja ja köstri Andreas Erlemanni juurde kuulus Helme koolmeister Märt Jakobson, Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula ühes oma õe Eugenie Jannseniga, Carl Robert Jakobson, Hugo Treffner. Samuti oli teiste tolleaegsete ärksa meelega Eesti vaimu kandjate hulgas kohal ka eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane Jakob Hurt. Just sellel koosolekul lausus Hurt eestlaste mällu kinnistunud seisukoha: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult! Eestlased ei ole mitte kärblased, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu.”
Tänane sündmus pühendatigi 1870. aasta 6. juulil peetud Köstrimäe koosolekule, mis läks ajalukku Hurda sõnadega eesti rahva püsimajäämisest. Tõrva vallavanema Maido Ruusmanni hinnangul oli Köstrimäe koosolek märgilise tähtsusega ja selle meelespidamist tuleb jätkata. Köstrimäe pererahvast ja külalisi käis tervitamas Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, kelle tervituskõne väärib täies mahus siinkohal meenutamist.
Eesti vilje
Tahaksin esmalt tänada Ilmar Kõverikku, siinset väsimatut künnimeest meie mälupõllul. Tema korraldatud sari „Juured” on märkimisväärne saavutus siit kihelkonnast pärit ajalooliste isikute jäädvustamisel kohalikku mällu – ja laiemaltki. Minu endagi emapoolsed juured on siin kihelkonnas ja Ilmar Kõverik pole jätnud seda tähelepanuta. Suur tänu nende pingutuste eest, suur tänu tänase konverentsi korraldamise eest!
Jakob Hurt väljendas 150 aastat tagasi just siin mõtet: kui me ei saa suureks arvult, siis saagem suureks oma vaimult. See tähendab – väikerahvana võib meil ometi olla suur kultuur.
Sõna kultuur oleme laenanud sakslastelt – kõige muu hulgas. Saksalased ise on selle laenanud vanadelt roomlastelt.
Aga siinkohal tahan ma soojalt meenutada meie hulgast hiljuti lahkunud suurmeest Ain Kaalepit. Temal oli erakordselt sügav kultuuritaju, temast kiirgus erilist vaimu. Kaalep pidas ülioluliseks eesti keele kestmist eestipärasena. Kuigi ta valdas paljusid keeli, tõlkis erinevatest keeltest ja pidas kultuurilaene enesestmõistetavaks, rõhutas ta siiski: sageli kasutatavad eesti sõnad – põhisõnavara – olgu omasõnad, mitte laensõnad!
Umbes neli aastakümmet tagasi tegi ta ettepaneku võtta kahe sageli pruugitava latinismi – informatsioon ja kultuur – asemel eesti keeles kasutusele maakeelsed sõnad teave ja vilje.
Töötasin tookord nädalalehe Sirp ja Vasar toimetuses ning aitasin jõudu mööda kaasa selleks, et teave juurduks. See on tõepoolest juhtunud.
Aga vilje? Mis see ladina cultura siis muud on kui mitte vilje? See on ju Kaalepil täpne sisutõlge! Olen seda sõna aeg-ajalt kirjas kasutanud, aga see ei ole juurdunud (Külauudised on seda sõna siiski juba üle aasta pideva järjekindlusega kasutanud). Ehk on nüüd aeg muutuseks? Surve eesti keelele on määratult kasvanud. Ja Ain Kaalep paraku meie hulgast lahkund. Ehk on Köstrimäe see õige paik kutsuda üles – muutkem eesti keel suureks!? Ka austusest Ain Kaalepi vastu!
Olgem uhked oma rahva vilje üle! Arendagem oma arvamusviljet, argist olmeviljet, sinimustvalget lipuviljet! Olgem eurooplased, aga jäägem ka eestlasteks! Olgem eestlased, aga jäägem ka mulkideks, setudeks, hiidlasteks!
Ettekannetega esinesid ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho Eesti vaimsusest, kirjandusteadlane Kristi Metste ülevaatega konverentsi ajaloolisest tähtsusest, kultuuriloolane ja kirjanik Loone Ots rääkis teemal „Kirjaneitsid mulgikuubede taga“, muusikapedagoog ja helilooja Alo Põldmäe Andreas Erlemannist. Kõnelesid ajakirjanik Karl Martin Sinijärv, kirjanik Jürgen Rooste ja teised.
Viljekavaga esinesid Haaslava meeskoori topeltkvartett, tantsupaar – „Mul meelen kuldne kodukotus”. Kogunemine lõppes piknikuga.
Urmas Saard