OSKAR LUTSU HUUMORIPREEMIA LAUREAAT ARGO AADLI MÕTLEB VOLDEMAR PANSO SAJANDALE SÜNNIAASTAPÄEVALE

Argo Aadli esineb Palamusel. Foto: Riina Mägi

Pühapäeval Palamusel Oskar Lutsu huumoripreemia vastu võtnud Argo Aadli, kes Tallinna Linnateatri näitleja ja mitmete koomiliste tegelaskujude looja teleseriaalides, meenutas intervjuus portaalile Külauudised oma lapsepõlve linna Kundat, esimese teatripreemia vastuvõtmist Rakveres. Aadli arvas, et Oskar Lutsu loomingus on veel palju avastada. Maaelu püsima jäämiseks peab ta väga oluliseks rahvakultuuri ja õpetajate pühendumist kohaliku haridus- ja kultuurielu edendamisse.

Oma esimese preemia pälvisite Vikipeedia põhjal 1998. aastal kui teid kuulutati Lääne-Virumaa parimaks meesnäitlejaks . Mis rolli eest see oli, mis on sündmusest veel meeles?

Mul on see üritus meeles küll. See toimus Väike-Maarja rahvamajas ja Kunda näitetrupp mängis seal Moliere näidendit „Arst vastu tahtmist”. See oli väga vahva lugu ja rändasime sellega ikka üksjagu. Mina kehastasin seal üht võltstohtrit Scanarelli. Seda lugu võiks kindlasti kunagi taas mängida.

Millise jälje on teisse jätnud sünni- ja lapsepõlve linn Kunda?

“Minu juured on kõik seal Kunda kandis ja esivanemad elasid Viru-Nigula kihelkonnas. See kust inimene on pärit, saadab teda terve elu. Mina olen selle üle alati uhke olnud, et olen Virumaalt, paeselt Kunda merekaldalt.

Kui suur Oskar Lutsu loomingu lugeja ja austaja ise olete ja mida sellest endale ammutate?

Eks tähtsamad Lutsu teosed on ikka lugemislaual olnud, aga palju tähtsat pole minuni ka jõudnud. Ilmselgelt on Lutsu loomingus veel palju avastada.

Küllap on üldsus pidanud teie kõige rohkem humoristlikumateks rollideks miilits Jüri Kesslerit sarjas Eesti NSV ja Herbet Vingu suures komöödiaõhtus. Kuivõrd ise samuti arvate? Ehk hindate neid rolle hoopis teisest vaatevinklist?

Eks need tegelaskujud elavad vist natuke oma elu. Aga tore , et inimestele on need rollid korda läinud ja see teeb mulle suurt rõõmu.

Rollid on kirjanike, stsenaristide ja lavastajate välja mõeldud. Kuivõrd nendesse omaloomingut lisate?


Ma arvan, et roll on ikka näitleja interpretatsioon aga tegelaskuju on see autoripoolne looming. Mis puudutab lavastajat, siis eks tema ole see olulisim vahelüli kirjaniku ja näitleja vahel. Ideaalis selline sütitaja.

Kui te poleks näitleja, millist tööd sooviksite teha?

Võib-olla midagi aianduse vallas. Aga niikaua kuni laval süda kiiremini põksuma hakkab tahaks teatris olla.

Millistes tuttavates või uutes rollides teid lähiajal publiku ees näha võib?

Just äsja esietendus meil koostöös Indrek Ojariga üks 1930-date stiilis muusikalis-sõnaline lugu. Kaasautor ja lavastaja on Diana Leesalu. Paar korda oleme saanud seda publikule mängida ja päris vahvad etendused on olnud. Sügisel ootab Linnateatris ees mitu uut lavastust. Üks neist on pühendatud Voldemar Pansole. Mees, kellel on Eesti teatrielus vast ühed suurimad teened. Pansol on 100. sünniaastapäev ja see saab olema selline sügav kummardus suurele meistrile.

Küsimus arvestades portaali nime Külauudised. Mida teha, et elu erinevates Eestimaa paikades jätkuks ja võimalikult edukalt kulgeks?

Niikaua kuni laulukoorid ja tantsurühmad, pasuna- ja rahvapilliansamblid ja näitemänguharrastajad kokku saavad ja harjutavad, et taaskord suurel laulupeol kohtuda, siis on kõik hästi ja lootusrikas. Et inimesed ümber paiknevad ja mõned kohad tühjaks jäävad, sinna pole kahjuks miskit parata. Eesti ühiskonnas on läbi ajaloo olnud võtmeisikuks õpetaja. Kuniks jagub õpetajaid on kõik hästi. Ma väga loodan, et õpetaja ametit hakatakse aina enam väärtustama.

Usutles Jaan Lukas