Nädalapäevad tagasi selgusid Konstantin Pätsi mälestusmärgi ideevõistluse tulemused ja võidutööks valiti vastakaid mõtteid tekitanud märksõna „Riigipea” all esitatud taies, mille autorid on Toivo Tammik ja Vergo Vernik. Oma arvamust ja seisukohta kujundab mälestusmärgi püstitamise peamisi eestvedajaid Trivimi Velliste.
Mis on mälestusmärk? Milleks neid luua? Igal inimesel ja igal ühiskonnal on mälu, mida hoitakse alal ja tugevdatakse märkide abil. Näiteks kirjamärkide abil. Mõned rahvad on kasutanud ruunimärke, teised piltkirja. Rahvad on paigutanud oma avalikku ruumi tähiseid, mis jutustavad selle rahva lugu.
Rahvaste elulood pole paraku rõõmulood. On olnud rõõmsamaid ja kurvemaid sündmusi ning tähtsamad nendest – nendega seotud isikud jäädvustatakse kunstiliselt kõigile vaatamiseks. Vanaema võib oma tütretütre või -pojaga jalutada pargis ja vastata lapse küsimusele: „Kes see onu seal on?“ Nõnda sünnivad esmased eelteadmised koolipinki minekuks.
Mälestusmärgid on maamärgid meie mälumaastikul – neile, kes olid olulised. Olulised! Mitte tingimata igas asjas head. Kui tahta monumente ainult headele, siis jääksid kujurid ilma tööta. Või kui ÜRO peaks kunagi kehtestama täiesti uudse mälestusmärkide konventsiooni – viimase aja sündmuste survel –, siis ehk hakatakse kõikjal maailmas rajama parkidesse inglitele skulptuure. Siis oleksid maailma pargid täis headuse sõnumit!
Konstantin Päts ei olnud hea ega halb – nagu enamik tema kaasaegseid. Ta ei suutnud tulevikku kõiges ette näha – nagu enamik tema kaasaegseid. Aga ta oli Eesti riikluse seisukohalt oluline – juhtiv Eesti Vabariigi väljakuulutaja, esimene valitusjuht (ka Vabadussõja puhkedes), esimene vabariigi president.
Tänaseks on ilmunud Toomas Karjahärmi ja Ago Pajuri sulest põhjalik, kaheköiteline Pätsi-monograafia, mis on kirjutatud hoolika uurimistöö põhjal väga tasakaalukalt ja erapooletult.
Oleks tervitatav, et need, kes Konstantin Pätsi teemal häälekalt sõna võtavad, loeksid esmalt läbi nimetatud kaks köidet. Siis jääksid ära jutud „Pätsi fašistlikust diktatuurist“ ja „hääletust alistumisest“.
Oleks aeg endale selgeks teha, et 12. märtsil 1934 kehtestati Eestis kaitseseisukord täies kooskõlas sel ajal kehtinud kaitseseisukorra seadusega (mida aasta varem oli kasutanud ka Jaan Tõnissoni valitsus). Siis jääksid ära ka jutud „riigipöördest“. (Sõnaraamatust on võimalik järele vaadata, et riigipööre tähendab ebaseaduslikku võimuhaaramist.)
Kolm päeva pärast kaitseseisukorra kehtestamist kiitis selle heaks Riigikogu. Kõige esimesena surusid Konstantin Pätsi kätt Jaan Tõnisson ja August Rei. Vähe sellest, kaitseseisukorrale andis oma avaliku toetuse koguni Eesti Kirjanikkude Liit. K. Pätsi valitsus asus ette valmistama riigireformi, sest senine „lehmakauplemine“ oli rahva põhjalikult ära tüüdanud.
Juba 1936. aastal valiti Rahvuskogu, mis asus koostama uut põhiseadust. Kas kaks aastat on riigi reformimiseks tõesti nii pikk aeg, et seda peab nimetama „vaikivaks diktatuuriks“? Meil on olemas lõputul hulgal kaasaegsete mälestusi ja ka ajastu kujutamist ilukirjanduses, et veenduda – Pätsi aeg ei olnud mingi „diktatuur“. Päts oli rahva hulgas populaarne ja seda sugugi mitte teeseldult.
Kõige sagedasem etteheide Pätsile-Laidonerile on: miks nad alistusid „hääletult“!? Miks nad ei saatnud Eesti sõdureid vintpüssidega Vene tankide vastu! Need, kes – õlleklaas käes – vastust nõuavad, ei tunne ajalugu. Nad ei tea, et septembri teiseks pooleks 1939 oli Wehrmachti ja Punaarmee ühiste löökidega purustatud Euroopa suurriik Poola. Nad ei tea, et ülejäänud Euroopa vaatas kõike seda tardunult pealt!
Muidugi oleks võinud saata Eesti mehed Vene tankide vastu, aga kui paljud nendest oleksid koju tagasi tulnud? Kui paljudel nendest oleks jäänud naine võtmata? Kui paljud tänastest õllejoojatest oleksid seega jäänud sündimata? Eestist oleks saanud veel üks Kaliningradi oblast ja pool sajandit hiljem puhkenud laulvast revolutsioonist oleksid meie esiisade vaimud võinud unistada üksnes pilve piiril.
Ma ei väsi kordamast hiljuti manalasse siirdunud MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi teeneka veterani Heli Susi meenutust oma isa sõnadest. Arnold Susi (legendaarse Otto Tiefi valitsuse hilisem liige) kohtus viimast korda Konstantin Pätsiga juunis 1940. President oli Susile lausunud: „Mis minust saab, ei ole oluline, aga eesti rahvas peab alles jääma!“
Me oleme jäänud alles ja vaidleme takistamatult – oma riigi suures vabaduses – selle üle, kas Konstantin Pätsile peaks riigi pealinna avalikus ruumis olema mälestusmärk. Või peaksime piirduma mälestusmärgiga Boris Jeltsinile – ainsale riigipeale Tallinnas. Meie vaidlused on kestnud aastaid. Vaba rahvas peabki vaidlema. Aga missugune on meie vaidluste tase?
Kui Pariisi maailmanäituse puhuks hakati pealinna kavandama Eiffeli torni, tõusis meeletu protestitorm – nüüd rikutakse see ajalooline linn ära! Täna sõidavad paljud Pariisi selleks, et Eiffeli torni näha. Pätsi mälestusmärgi kavandivõistlusele kvalifitseerus 23 taiest.
Žürii sai valida ainult nende hulgast, mida Eesti kujurid ja arhitektid olid võistlusele saatnud.
Žürii liikmed ei saanud parimagi tahtmise juures valida mälestusmärki oma vaimusilmast, sest midagi sellist polnud keegi esitanud.
On üldtuntud tõde, et kunstnikkonna ja laiade rahvahulkade maitse ei lange kokku. Muidugi võib paluda taidureid, et nad „langeksid“ rahva tasemele. Aga nad ei lepi sellega. Siis pigem ei loo nad üldse midagi. Kompromissi leidmine on tõeline kunst – tulemus ei pruugi olla liha ega kala.
Ent sellised olukorrad pole mingi uudis. Selleks ongi kogu maailmas kasutusele võetud žüriid – kohtunike kogud, kes viimaks langetavad mingi otsuse. See otsus võib meeldida või mitte, aga kes siis veel saaks otsustada?
Äsjalõppenud kavandivõistluse eel avaldasin lootust, et võidutöö meeldib nii tädi Maalile Võrumaalt kui ka nõudlikule kunstiajaloo professorile Pariisi Sorbonne´i ülikoolist. Tädi Maali ja prantsuse professor pole veel Tallinna ajaloolisele Uuele Turule jõudnud. Ma loodan, et nad tuleval aastal siiski saabuvad.
Trivimi Velliste
MTÜ Konstantin Pätsi Muuseumi esimees
