Tänavu kahekümneviieseks saanud Pärnumaa spordiajaloo selts kogunes 25. juunil Pärnu Rannastaadioni meediaruumi, kus toimunud spordiajaloo päeva keskseks teemaks oli 1980. aasta olümpiaregati meenutamine ja pärnumaalaste osalemine erinevatel olümpiamängudel. Traditsiooniliselt mälestati ka eelmise aasta jooksul lahkunud sportlasi.
Möödunud aastal lahkunud tosina Pärnumaa sportlase mälestuseks süütas küünla spordiajaloo koguja Heldor Käärats. Seisti vaikuseminutis ja spordisõprade kogunemist juhatanud Priit Neeme nimetas kõiki lahkunuid nimeliselt ning rääkis nimede juurde olulisemat. Olgu märgitud siinkohal mõned nimed: Cardo Remmel (9.05.1953 – 11.05.2019), Enri Pahapill (29.06.1962 – 13.07.2019), Juhannes Kask (15.04.1933 – 03.10.2019) ja Garri Meiner (23.12.1969 – 21.10.2019).
Cardo Remmel lõpetas Lydia Koidula nimelise 2. keskkooli, juhtis Saku õlletehast, oli Pärnu rahanduse abilinnapea ja Pärnu linnavolikogu esimees, Taastusravikeskus Estonia juhataja, Hedoni spaahotelli tegevjuht. Ta oli Eesti Golfiliidu president ja Eesti Olümpiakomitee liige.
Mikk Pahapill oli endine kümnevõistleja, kelle poeg Mikk jõudis 2009. aastal Euroopa sisemeistriks. Enri isiklikuks rekordiks jäi 7388 punkti. Selle tulemuse tegi ta 1982. aastal. Poeg Mikk on rääkinud, et just isa innustas teda sporti tegema. On oluline teada, et ta pühendas oma elu Jumalale, olles lõpuks õigeusu preester.
Sindi linna aukodanik Juhannes Kask, Amsterdami olümial osalenud Aleksander Kase poeg, oli tõstetreener ja kohtunik, Tõstmist harrastas ta aastatel 1952–1965 Karl Kiisa juhendamisel. Ta tunnistati Eesti parimaks tõstekohtunikuks aastatel 2008, 2009 ja 2011. Aastast 2000 oli Sindis treener kuni surmani. 1990–2013 kuulus Sindi SK Kalju juhatusse. Juhannese algatusel ja korraldusel toimusid alates aastast 2000 Sindis tema isa Aleksander Kase mälestusvõistlused tõstmises. Sindi aasta inimene 2009.
Garri Meiner hakkas tõstmist harrastama 1980. aastal Albert Oja juhendamisel. Ta tuli 1988 (kehakaalus kuni 100 kg), 1989 (kuni 110 kg), 1991–92 (üle 110 kg), 1996–97 (üle 108 kg) ja 1999–2000 (üle 110 kg) Eesti meistriks. Meiner oli 1988 kahekordne Eesti meister ka üksiktõstetes. Ta püstitas aastatel 1996–2000 18 Eesti rekordit. Isiklik rekord oli 350 (150 + 200; a-st 1991). Töötas taksojuhina. Tema isa Karl Meiner oli Eesti parimaid raskekaalutõstjaid, tulles 1984. aastal üksiktõstetes kahekordseks Eesti meistriks.
Juulis möödub 40 aastat Tallinna olümpiaregatist. Seepärast meenutas Neeme tolleaegset sündmust enda mälestuste ja ajakirjanduses kirja pandu põhjal. Samuti rääkis ta üle-eestilises tuleteatejooksus osalenud Pärnumaa jooksjatest.
1980. aasta 19. juulil saabus XXII suveolümpiamängu tuli Moskvast Tallinna Balti jaama ja jäeti ööseks hoiule raekotta. Järgmisel päeval läks olümpiaregati tuli raekojast teele Piritale. Tule kandmise esimeses etapis osalesid Pärnu linna sportlased. Igast rajoonist ja linnast valiti üks tõrvikukandja ja 22 saatjat. Tõrvikusaatja pidi olema vähemalt 14 aastane, kes oli täitnud VTK normatiivid, osalenud vähemalt viies jooksuvõistluses. Pärnus korraldati kümnest jooksust koosnev võistlus. Samuti pidi ta olema aktiivne ühiskondlikus tegevuses ja eesrindlane töös või õpingus.
Pärnut esindanud tõrvikukandjaks oli Mexico ja Montreali mängudel osalenud sõudja Tiit Helmja, kes samuti osales spordiajaloo päeva kogunemisel. Meenutati, et olümpiatõrvikut kandnud mees oli siis just eelmisel päeval saanud 35-aastaseks. Tõrvik jäi mälestusmeenena Helmjale ja neljapäeval võisid seda teisedki huvilised näha ning koos tõrvikukandjaga ennast pildistada.
Neeme rääkis, et jooksmist ja tule järgmisele meeskonnale edasiandmist lihviti ülitäpseks. Selleks korraldati tulemeeskondadele Jänedal kolmepäevane treeninglaager. Tule teekond viidi sekundilisele täpsusele. Ees sõitnud lahtisest autost anti lipukestega liikumise kiiruse kohta märku. Punasega hoiatati liiga kiirel liikumisel ja valge lipp tähendas tempo lisamist.
Suurt au osutati ka Pärnu rajooni sportlastele, kes jooksid viimase etapi Rummu kurvist Pirita sillani. Rajooni tõrvikukandja oli Sindist pärit Anatoli Tšaikovski.
Tule saatjate riietus jäeti samuti neile. Neeme jooksutossud olid kenasti ajalugu meenutavalt vaatamiseks välja pandud. Ka lühikest jooksuriietust hoiab Neeme mälestusena alles. Pikk dress on aga juba ammu ära kulutatud.
Mäletatavasti tekitati Moskva mängudele boikott, mistõttu osales Tallinnas kõigest 16 riigi 154 purjetajat. Korraldamise-organiseerimisega ja viljekava läbiviimisega tegeles samal ajal 9000 inimest. Huvitav on võrdlusena teada, et näiteks Tallinnas Laser-klassi purjekate EM-i korraldamisega on olnud seotud ainult 150 inimest, kuigi osalejaid tuli võistlema 42 riigist üle 300.
Põhjaliku ettekandega esines spordiajaloo päeval lisaks Neemele ka Enn Hallik, kes on uurinud Pärnumaalt pärit sportlaste osalemist erinevatel olümpiamängudel. Mitte üksnes sportlased vaid kõik teisedki, kes on olnud olümpiale akrediteeringuga kuidagi seotud. Nende koguarvu määratlemine on ligikaudne juba üksnes seepärast, et pika ajaloo jooksul on Pärnumaa piirid olnud pidevas muutuses. Mingil ajal oli Pärnu rajooni asemel koguni oblast jne. Mõne sportlase päritolu seostamine Pärnumaaga on aga tinglik, kuid ikkagi huvitava seosega. Näiteks Allar Levandi seos Pärnumaaga on seotud tema isaga. Erika Salumäe on sündinud Pärnus. Sindis sündinud Aleksander Kask osales 1928. aasta Amsterdami olümpial tõstevõistlusel, kus jagas sulgkaalus 15.–16. kohta. Tõstespordiga hakkas ta tegelema Sindi spordiseltsis Kalju, mis tähistas tänavu oma sajandat aastapäeva. Sindist on võrsunud ka kergejõustiklane Uno Palu, kes tuli Melbourne’i olümpiamängudel neljandaks. Olümpiavõitja Gerd Kanter läbis keskkooli Pärnu-Jaagupis.
Enn Hallik ise on paljudel kordadel käinud spordiajakirjaniku akrediteeringuga olümpiamänge kajastamas. Hallik ütles ettekande kokkuvõtteks, et ta ei ole osalejaid meelega kokku lugenud, sest osa on väga kaugelt meiega seotud, osa lähemalt ja osa päris meie omad. Seega ei teagi.
Urmas Saard