Raadioajakirjaniku ja kolumnisti, mitmete tunnustuste laureaadi (Valdo Pandi preemia, Postimehe arvamusliider) Ivan Makarovi hobiks on kanade kasvatamine. Lääne-Virumaal Lehtses asuvas maakodus käivad kanad toas ja munevad peremehe ja perenaise voodisse mune.
[pullquote]kana hakkab kaagutama ainult siis, kui mõni tema õde tuleb magamistuppa[/pullquote]Makarov märkis, et tema tuba maakodus on avatud kanade jaoks hommikust õhtuni. Kõige huvitavam on see, et kui kanad pääsevad teistesse ruumidesse – esikusse, WC-sse, siis nad jätavad midagi põrandale, ja need pole teps mitte munad. Aga nad pole kordagi magamistoas sellist pahandust teinud. „Minu voodisse munevad nad nüüd iga päev – sellega tegelevad pruun kana Scandagra 1, pruun kana Sõtnik ja must kana Leekkael. Vahel torisevad nad teineteise kallal järjekorras olles,” rääkis Ivan. “Kui ma istun voodi äärel ja teen kompuutriga tööd või einestan, tuleb kana minu selja taha ja toimetab seal, seab ennast sisse, müksates ja tõugates mind. Kõik toimub vaikselt, ja kana hakkab kaagutama ainult siis, kui mõni tema õde tuleb magamistuppa kavatsusega sekkuda protsessi. Siis on nördimuse tase lausa kõrvulukustav. Aga ka hiljem käivad nad minu toas mind vaatamas, kui teen seal tööd. Umbes 20 korda päevas. Tulevad sisse, vaatavad ringi, inspekteerivad ja lahkuvad. Kord jõin teed ja kana üritas läheneda võileivale üle minu vasaku õla. Surusin teda küünarnukiga tagasi. Mõne aja pärast ründas ta juustusepikut alt põrandalt. Andsin talle tema osa,” jutustas Makarov.
Igal meie kanal on olemas nimi
“Igal meie kanal on olemas nimi, lisaks ülalmainituile ka näiteks Raja, Värvitud silmadega kana, Värvitud silmadega kana õde, Kull, Poollokut, Täpik, Kurotška Rjaba, Lumehelbeke (selle sõna paremas mõttes, ta pole mingi sots). Igal kanal on oma kordumatu iseloom, näiteks käib Scandagra 1 meil alati kannul ja tahab sülle, ja kui ei võta, siis toriseb ja viriseb. Tema õde Scandagra 2 on vaiksem. Kull aga on elu aeg olnud täiesti metsik olevus. Kõik kanad elavad meil võiduka lõpuni. Meile ei loe, kas kana muneb või on selleks liiga vana. Ta on meie sõber, usaldab meid, ja sõpru ei tapeta ega sööda. Nad on põhiliselt Äntu mõisa kanad – noorkanadega buss rändab mööda maakondi ja vahel eksib ka siia kanti. Praegu on see paraku välistatud. Mõned kanad on ostetud ka talumeeste käest, kes toovad noori tibusid kuhugi kohta, kuulutades seda kohalikus lehes. Põhiliselt on need vist Brown’id ja mitmevärvilised Dominant kanad. Kukk on kingitud meie kohaliku poemüüja Virge poolt, härra nimi on Muhkpea, kondori harja ja hea südamega. Teise kuke tõi meile meie poja sõber Jüri. Helistas kord ja ütles, et kas me ei võtaks endale veel üke kuke, kuna kaks maapoissi kinkisid talle sünnipäevaks kuke, aga tal on ju tuba kortermajas… Võtsime vastu. Kuna maalapp on suur, said kuked kõrvuti eksisteerida küll. Panime uuele nimeks Jüri ja Jürit ennast ristisime ümber Käoks,” pajatas Makarov.
“Kuna jagan kestvalt oma voodit oma naisega, siis võib öelda, et tema voodisse samuti. Teised pereliikmed, kui näevad, et nende tuppa siseneb kana, hakkavad kohe tõrjuvalt kaagutama, ” lausus ajakirjanik.
Makarovi sõnul olid maakodus ka haned. “isahani ajas mind vahel mööda aeda taga, ja kui sai kätte, siis olid mul nii verevalumid kui ka marrastused. Kui võitlesin temaga, siis ei saanud ju pärast lahti lasta, sest siis ründas ta topeltraevuga. Aga kui tema armas kaasa lahkus, ei olnud ta enam nii armukade. Armastas väga minu kaasat Gerlit, ripsutas tema kõrval muudkui tiiba. Hanetüdruk kutsus korrale, tegi häält, haaras nokaga tiivast, üritas minema tõmmata… Imelised linnud, aga kui said vanaks ja lahkusid, oli see tõeline lein. Suured, valged nagu luiged, targad olevused… Hullem oli vaid koera lahkumine. Aga iga kana surm on meie jaoks nii kurb sündmus, et nutame ja leiname. Gerli paneb nendele alla kuuseoksad ja keerab valge linakese sisse… Kanad on meil juba üle kümne aasta ja tõuke andis see, et saime endale päris oma maakodu. Kuna kanu üksi jätta ei saa, kolisime ka ise maale. Tänu Elroni rongiliiklusele polegi vahet, kus sa elad: Lehtsest jõuab Ülemiste keskusesse 40 minutiga, Õismäelt Tallinna kesklinna jõudmisele tipptunnil aga võib kuluda rohkem. Vähemalt istud nagu kahvanägu, ei pea bussis trügima ega ummikutes seisma ja seal kaasliiklejate keskmisi näppe omavahel võrdlema. Kiire internetiühendus, Objektiiv loetud, Postimees tellitud ja tuuakse armsa postinaise poolt kohale. Ja kanad on minu lapsepõlve armastus, sest kasvasin üles ühes Elva kandi talus. Mõni päev sain teada, et praegu Rootsis redutav legendaarne muusik Andrus Kerstenbeck on kah Elva poiss! Võib-olla nägime seal teineteist väiksena. Oleme oma 40 aastat sõbrad, aga teada saime alles nüüd!”
Makarov kõneles sellestki, kuidas talle meeldib mune süüa. “Hommikul keedetult, päeval praetult. Gerli asetab kaks muna tassi sisse ja täidab tassi keeva veega. Mõne aja pärast kordab seda, ja munad on just parajad, et süüa neid lusikaga juustusepiku kõrvale. Vahel tehakse lausa kuninglikku juustuomletti! Ja pannkooke, mis on võilille õiestki kollasemad.”
Makarovilt, kes on ka legendaarse filosoofi ja õppeõu Mihhail Makarovi poeg sai küsitud sedagi, kas enne oli kana või muna. “Kui küsite isa kohta, siis enne oli ikka kukk,” vastas ajakirjanikust hobilinnukasvataja.
Jaan Lukas