Baltimaade kõrgeim kirik pole vist kordagi selle avamisest saadik täheldanud ühe mehe osalusel peetud jumalateenistust kristlastele nõnda kallil Suurel Reedel.
Tegelikult osutus seegi näiliseks, sest täna keskpäeval Pereraadio vahendusel kuulajateni jõudnud Oleviste koguduse jumalateenistuse salvestas eelnevalt pastor Heldur Kajaste juba käesoleva nädala teisipäeval kiriku Püha Maarja kabelis. „See oli peaaegu soolo-teenistus. Ma olin seal üksi: lugesin pühakirja ja jutlustasin, lisaks kasutasin varematest aegadest pärit üld- ja koorilaule – ka salvestasin üksi,” selgitas vaimulik. Lisaks kuulamisele on võimalik siin seda jutlust täies mahus ka süvenenud mõttega lugeda.
Lisaks kõigele eelenvale tähistab Heldur Kajaste täna oma kuuekümneseks saamise juubelisünnipäeva. Palju õnne! „Tema sõnavõtud ja näiterikkad jutlused baseeruvad Jumala Sõnale ja kindlatele põhimõtetele,” lausus Kajaste 50. juubeli puhul Eesti Piibliseltsi juhatuse esimees Jaan Bärenson ja sama kinnitavad juubilari kaasrändurid uuesti ka 10 aastat hiljem.
KU päevatoimetaja
» AITA ISEENNAST!
Smithfield’i asulas põlesid heledasti tuleriidad. See oli tuli, mis oli võtnud elu mitmetelt märtritelt. Üks rändaja märkas oma imestuseks aga üht poissi sealtpoolt koju suundumas. Ta küsis poisilt: “Kus sa käisid?” – “Ma käisin Smithfield’is märtrite põletamist vaatamas.” – “No mikspärast ometi sa sinna läksid?” imestas rändaja. Ja väike poiss vastas: “Ma läksin, et õppida – kuidas tuleb surra.”
Armsad, täna tahame me seisatuda koos risti all. Ja siin on meil mõndagi õppida. Siin õpime me seda, kuidas surra – julgelt, isekuseta, andestades, palvetades. Ja mis veel tähtsam – risti all õpime me ka seda, kuidas elada. Elada nii, et me suudaksime kord vaadata Issanda silmadesse. Elada nii, et Tema saaks meid kord ära tunda.
Täna mõtleme me Issanda Jeesuse Kristuse kannatusele ja surmale. Seda on võimalik üsna mitut moodi teha. Suur-Reede sündmus kätkeb eneses ju nii palju. Vaatame sellepärast mõnele seigale sellest päevast.
Sõdurid on põlvitamas Jeesuse ees. Nad on kummargil Jeesuse jalge ees maas. Mõelgem – kui paljud olid seda enne teinud! Jeesuse jumalikkuse tunnetamine oli paljusid põlvedele pannud. Üks, Peetus nimi, oli põlvitades öelnud isegi nõnda:. „Mine mu juurest ära, sest ma olen patune inimene!“ Mitmed olid Jeesuse läbi tervistunud, armu saanud, õigeks mõistetud. Mitmetele oli Jeesus öelnud: “Mine ja ära tee enam pattu!”
[pullquote]Nüüdsed põlvitajad ei hooli aga Jeesuse jumalikkusest[/pullquote]Nüüdsed põlvitajad ei hooli aga Jeesuse jumalikkusest. Nad naudivad oma ülemvõimu ja seda ka Tema ees kummardades. Nad naeravad, nad sülitavad Tema peale, nad võtavad roo ja löövad sellega Teda pähe. Nad ütlevad: “Tere, juutide kuningas!”
Veidi hiljem kannab üks Kolgatale suunduv mees risti. Ta teeb seda Jeesuse asemel. Tal on raske, kuid ta ei pea hirmu tundma selle ees, et ta võiks saada risti löödud. Miks ei tunne ta sellist hirmu? Sest tal ei ole vaja muud teha kui vaid üks pilk kõrvale heita ja veenduda, et Ristilöödav sammub tema kõrval! Ristikandja Siimon Küreenest on vaid ajutiselt Jeesuse koorma kandjaks.
Siimonale oli Kristuse risti kandmine ajutine. Kristusele oli see aga lõplik. Võibolla on ka täna keegi, kes tunneb end kandmas otse talumatult rasket risti. Võibolla on sul tunne, otsekui teeksid sa seda Kristuse asemel. Ka sina kannatad, ja võib-olla ehk isegi Kristuse pärast. Võib-olla rõhub sind su mure ja raskus otse maadligi. Kuid armas kannataja, selline rist ei pea jääma sinu õlgadele. Sa ei pea tundma hirmu seda kandes. Mõtle täna oma olukorrale ja vaata enesest välja! Kas sa näed seda Kedagi su oma kannatustega kaasas käimas? See Keegi on su kõrval, kes on valmis ka sinu risti võtma kogu raskuses enda kanda. Mitte sina ei pea enam ristil kannatama. Ka su ristikandmise tee on vaid ajutine. Ja ajutine on ta sellepärast, et Kristus läks lõpuni, läks ristile, läks seda minu ja sinu eest.
Kristust naersid, pilkasid ja teotasid paljud. Seal olid riigiteenistujad, sõjamehed. Nad oleksid võinud oma ülesannet vaikides ja vastu tahtmist täita, kuid nad ei talitanud nõnda. Kahjuks ei olnud nad ainukesed. Seal oli möödaminejaid, kes pilkasid, vangutasid päid ja ütlesid: “Sina, kes templi lammutad ja kolme päevaga üles ehitad, aita iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt maha!”
Armas kuulaja, kes sa täna ehk kannatad, mõtle täna sellele, kui palju on mõni su sõber või tuttav sind su raskustes ehk nõnda lohutanud: “Jäta nüüd järele! Rahune ometi maha! Katsu sellest kõigest üle olla. Ära pane tähele!” See oleks umbes sama kui öelda: “Aita iseennast!”
Kuid küsi endalt täna, kui mitu korda oled sa kuulnud Kristust nõnda sulle ütlevat?! „ Aita iseennast!?“
Ma usun – mitte ükski pole kunagi kuulnud selliseid sõnu Jeesuselt eneselt! Tema, kes ise sellise soovituse osaks sai, ei toimi kunagi taoliselt. Hoopis vastupidi – ainult Jeesusel on meelevald kuulutada ka täna igale abivajajale: “Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, ja mina annan teile hingamise.” Ainult Temal on see meelevald, sest ainult Temal oli jõudu kogu oma koormate, vaevade ja pilkamiste kõrvalt veel armastada ja andestada.
Jeesust naersid ka ülempreestrid, kirjatundjad ja vanemad. Ma kujutan ette kui väga valus võis olla kuulda rahva vaimulike juhtide suust järgmisi sõnu: “Ta on lootnud Jumala peale, see päästku nüüd tema, kui ta tahab…” See on ehedaim jumalapilge, ja kahjuks ei tule see kellegi muu kui meeste suust, kes pidid seisma Jumala ja rahva vahel. Mis oleks, kui keegi usklik ütleks mõnele inimesele nõnda: “Sa võid ju uskuda, kui sa tahad, aga minul ei ole sellega midagi pistmist.” Aita iseennast või aidaku sind Jumal, aga mis see minu asi on! Kuivõrd väljendab taoline suhtumine sellise uskliku usku Jumalasse ja hoolimist teistest inimestest?!
Kolgatal teotas Jeesust aga keegi veel. Seda tegi ka üks koos Temaga ristilöödud röövleist. See oli mees, kes oli juba omaenese eluga lõpuarve teinud. Ta ei hoolinud enam millestki. Ka tema ütles sama, mis paljud enne teda: “Eks sa ole Kristus? Aita iseennast ja meid!” Kas see oli kuidagi äpardunult väljendatud palve? Ei, see oli pilge. Mõelda vaid, kui palju pidi selles kurjategijas olema kibedust, raevu ja lootusetust!
Ometi oli seal veel teinegi rist. Ka seal rippus oma karistuse ära teeninud kurjategija. Jeesus oli seal otse nende kahe vahel, võrdsel kaugusel ja võrdselt kättesaadav mõlemale. Võrdsel kaugusel sai üks neist Kristusele väga lähedaseks, teine aga kaugenes jäädavalt. Kas ei näita see meile, et meie omaenese hinge olukorra küsimustes ei sõltu mitte kõik siiski vaid Issanda tahtest? Jah, Issand on valmis igale patusele, ka igale abielurikkujale ja röövlile igavest elu kinkima, kuid see tuleb igal inimesel Tema käest väga isiklikult vastu võtta. Ja nii nagu armusaanud röövel, võib ka igaüks veel täna nõnda paluda: “Issand, mõtle minule…” See tähendab, mõtle minu patule ja minu hinge igatsusele armu leida. “Mõtle minule, kui sa oma kuningriiki tuled!”
[pullquote]Kas ei ole see iseloomustav ka tänapäeva maailmale?[/pullquote]Kui me nüüd mõtleme neile äsja vaadeldud seikadele, siis läbistab enamikku neist kui punase niidina soovitus: aita iseennast! Kas ei ole see iseloomustav ka tänapäeva maailmale? Kui jälgida kasvõi seda, kuidas riigid võistlevad, et mitte öelda võitlevad selle nimel, kuidas omandada kaitsevahendeid koroonaviiruse vastu. Kas ei hüüa see sõnum nõndasamuti: ’Igaüks, aidaku iseend!’
Meenutagem, mida ajakirjanik Tõnis Erilaid aastaid tagasi ühes lehes kirjutas: “…kõige vapustavam pilt oli lõuna ajal Vabaduse platsil, kus üks silmatorkavalt tüüpiliste joontega meesterahvas vedas kõripidi väljasirutatud kätte surutud kaukaasiapäraste näojoontega tõrkuvat meest autosse. Viskas ta räntsti tagaistmele, kuhu kiilus end veel üks sama tüüpilise välimusega isand, ning sõiduk sööstis kummide vilinal minema. Vaene kaukaasiapäraste näojoontega mees ei julgenud isegi valjult appi karjuda, ainult sosistas, et – ´mida te teete?´ Kogu stseeni jälgis terase tähelepanuga kümmekond inimest. Keegi neist ei liigutanudki end, et appi tõtata. Kaasa arvatud siinkirjutaja. Ilmselt lohutame ennast sellega, et appi ta ju ikkagi ei karjunud…”
Aita iseennast! Aita iseennast siis, kui sa appi ei karju. Aita iseennast ka siis, kui sa appi karjud!
Küsigem täna – kas Jeesus karjus appi? Kas Ta hüüdis kedagi appi tol päeval? Kas Ta reageeris kuidagi Temale sellel päeval nii mitu korda kõlanud soovitusele – aita iseennast!?
Jah, Ta tegi seda! Võib-olla oled sa elanud oma elu taolise püüdega, et “mina aitan justnimelt iseennast. Küll ma hakkama saan ja mul pole kedagi vaja.” Meie rahvas on ju nõnda elanud. Mitu korda oleme me oma kordaminekutele just nõnda reageerinud.
Kuid mitte see ei ole Suur-Reede sõnum. Iseenda aitamisele suunavate hüüete seast kostub sellest päevast meieni üks teine hüüe: “Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mis nad teevad!”
Jah, ka Jeesus Kristus karjus appi tol päeval! Kuid Ta ei teinud seda mitte enda pärast. Tal ei olnud meeles iseenda aitamine. Mu armsad, Jeesus Kristus karjus appi just paljude teiste, kaasaarvatud ka sinu ja minu pärast!
“Isa, anna neile andeks!” Ka see on appikarje. Appikarje selleks, et aidata mind ja sind.
[pullquote]Kristus ei olnud kaotaja, ja seda ka mitte surres[/pullquote]Mu armsad – see, kes ise surres ainuüksi teiste pärast appi karjub, ei ole kaotaja. Kristus ei olnud kaotaja, ja seda ka mitte surres. Paljudele tundus ja tundub surm kaotusena. Tõepoolest, ka Kristuse jüngrid olid põgenenud ja meeleheitel. Nad arvasid, et kõik on läbi, et kõik on kaotatud. Kuid Kristuse surm ei olnud seda. Hoopis vastupidi!
Sest hoopis vastupidine oleks olnud kaotus, kas pole?! Kui Kristus oleks pidanud oma elu kallimaks, kui Ta oleks tõesti aidanud vaid iseend ja oma elu enese pärast säilitanud, oleks olnud Ta tõeline kaotaja ja selle läbi ka meie kõik. Kuid Ta suri, võites surres surma.
Johannese 3:16 ütleb: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu.”
See näitab meile Jumala suhtumist. Suhtumist kogu maailmasse tervikuna, aga suhtumist ka igasse üksikusse meist, minusse ja sinusse. Jumal ei loonud meid sellise suhtumisega, et aidaku nad nüüdsest iseennast! Temal ei ole mitte ükskõik, mis meist saab. Tema ei vaata mujale, kui me appi hüüame.
Sõdurid murdsid kord sisse sellesse majja, kus tagakiusatud kristlased peidus olid. Kui neid arreteeriti, loeti neid ka üle. “Üksteist,” sai ohvitser kokku. “Kaksteist,” ütles selle peale aga majaperemees. Ohvitser luges uuesti. “Siin on ainult üksteist,” sõnas ta. “Kus on kaheteistkümnes?” “Kristus,” ütles kristlane seepeale. “Kristus on samuti siin.”
On meid täna siin üks või kaks või veidi enam, Kristus on siin. Ta on ka täna minu ja sinu pärast appi hüüdmas. Ta on siin, Ta on meiega. Ta on meiega, kui me seisatume Tema risti all. Ta on meiega, kui me tähistame Ülestõusmispühi. Ta on meiega, kui me läheme vastu igale uuele päevale selles kummalises ja ebaharilikus tänapäeva maailmas. Ta on meie kõrval, kui me oma risti kanname.
Armsad, tundkem ka täna elu erilisust! Meiega on Kristus, kes on meid õpetanud ja kes meid jätkuvalt õpetab nii elama kui surema. Elagem seepärast Temale, ja surgem ka kord Temale!
Suur-Reedel on meile kõigile üks üleskutse: asendagem oma eludes nõuanne “Aita iseennast!” eestpalvega “Isa, anna neile andeks…”! See oli Jeesuse Kristuse eeskuju, ja just seda järgides saame me kogeda Suur-Reede suurust ja õnnistust!
Aamen!
Samal teemal:
TEISIPÄEVAL TOIMUS SUUR-REEDE RAADIOJUMALATEENISTUSE SALVESTAMINE OLEVISTE KIRIKU MAARJA KABELIS