Petserimaa Suveülikooli nime all on ilmunud raamat “Sajand Tartu rahulepingut 1920-2020” Artiklite kogumiku (143 lk.) koostajad on Aldo Kals ja Henn Põlluaas.
[pullquote]Hardo Aasmäe ja Anto Raukas juhivad tähelepanu Narva jõe hüdroressursiga seonduvale.[/pullquote]Saatesõnas seisab: “Jääb kõlama tõdemus, et Eesti Vabariik ei tohiks leppida Venemaa Föderatsiooni ülekohtuga. Tuginedes rahvusvahelisele õigusele ja Tartu rahulepingule, tuleb taastada Eesti Vabariigi territoriaalne terrviklikkus ning annekteeritud aladel elavate Eesti Vabariigi kodanike ja nende järglaste inimõigused /…./ Selleni jõudmiseks tuleks denonsseerida 18. veebruaril 2014 välisministrite poolt allkirjastatud piirileping ja esitada ametlik noot Venemaa Föderatsioonile tungiva sooviga lõpetada Eesti Vabariigi territooriumil anneksioon, korrates seda toimingut kuni küsimuse lahendamiseni. Ka teema külmutamine on parem kui maaloovutus.”
Selles vaimus kirjutavad 35 kaasautorit: Hardo Aasmäe, Jüri Adams, Jaanika Anderson, Rein Einasto, Jüri Estam, Igor Gräzin, Mart Helme, Bruno Javoiš, Allar Jõks, Holger Kaljulaid, Ants Kalmet, Aldo Kals, Jaanus Karilaid, Harri Kivilo, Rein Koch, Mihkel Langebraun, Ando Leps, Herbert Lindmäe, Inara Luigas, Tõnis Lukas, anonüümne Petserimaa sõber, anonüümne Petserimaalane, Kaido Pihlakas, Henn Põlluaas, Valdur Raudvassar, Anto Raukas, Urmas Reinsalu, Mart Saarso, Helir-Valdor Seeder, Enn Tarto, Reet Tobre, Arvo Valton, Ilmar Vananurm, Toomas Varrak, Tiit-Rein Viitso.
Kogumiku lõpus on avalikke pöördumisi aastatest 1917, 2005, 2016. Hardo Aasmäe ja Anto Raukas juhivad tähelepanu Narva jõe hüdroressursiga seonduvale. “Piirilepingus reguleerida ka Narva hüdroelektrijaama ja Omuti kärestike kasutuskord. Eesti riigijuhid on loodusteaduste vallas üsna harimatud ja muretud nagu rohutirtsud” (A. Raukas). Venemaa saab veetaseme alandamisega seisata Narva soojuselektrijaamad. Mitu autorit (Adams, Estam, Helme, Leps, Lindmäe, Lukas) toovad esile õigusliku aspekti. Tartu rahuleping kehtib ja õigus maa-alad tagasi nõuda on Eesti poolel.
“Tartu rahu piiridest loobumiseks puuduvad vähimadki poliitilised, juriidilised, majanduslikud ja moraalsed põhjendused. Põhiseadus keelab sõlmida välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus.” (Kaido Pihlakas).
Rein Koch vaatleb kõiki Tartu rahulepingu 20 artiklit eraldi ja leiab: “Tekst sisukas, täpne ja kindlasti heaks eeskujuks Eesti praegustele diplomaatidele. 15 miljonit kuldrubla on aga summa, mille lähedale ükski teine piiririik ei küündinud”. Aldo Kals kirjeldab ajaloolasena unustatud ja hüljatud Eesti idaalasid (kolm valda Narva-tagusel Ingerimaal ning 11 valda Setomaal). Saaremaa mõõtu idaalade koguväärtuseks on hinnatud triljon eurot, teab Kals.
Kirjeldavas laadis esineb koduloolane Ants Kalmet: “Pihkva oblast on kõige kiirema elanike kaoga piirkond Venemaal.” 1. jaanuaril 2019 oli Petseri rajoonis (1251 km², 2,3 protsenti Pihkva oblastist) 19 276 elanikku.
Ilmar Vananurm kirjeldab edenemist Petseri linnas 2019. aasta seisuga, vaatleb hooneid-tänavaid, mis lapsepõlvest tuttavad. Lõpus poeetiline hüüatus: “Ütskõrd saa paremb!” Autorid rõhuvad emotsioonidele, kaastundlikule meelele. “Reetmine? Lihaste laste müümine,” hüüab Mart Saarso.
“Kui meie reedame, reedetakse meid,” lõpetab Aldo Kals oma artikli. Henn Põlluaas küsib: “Uus Eesti-Vene piirileping, kas ära andmine või äraandmine?”
Poeetiline anonüümne Petserimaalane: “Õnnekiiri heitis elupäike Petserimaale…eesti ajal. Aina vähemaks jääb Petserimaast huvi tundvaid inimesi. Hirmutavalt kasvab eestilik ükskõiksus. Nukraks teeb mitte niivõrd see, et Petserimaast midagi ei teata. Äärmiselt kurb on nentida, et ei tahetagi teada /…./ Petseri on ju vene linn, milleks meile venelasi juurde vaja.” Eestlaste kohta tõeütlejale vastuseks, et Eestita Setomaad tagasi ei saa.
Kui autorite vaade on nukker, siis jääb lohutus, see ainuke hea, mis Pandora laekas oli. H.-V. Seederi poolt on targasti toodud aastaarvud 1910 ja 1920 ning 1981 ja 1991. Jah, kes oleks osanud arvata, et kümne aasta pärast on Eesti Vabariik või kümne aasta pärast taasiseseisvume.
Petserimaa sõber lõpetab kirjutise nõnda: “Olenemata piiride hetkeseisust, õiged piirid on ikka südames ja kultuuris. Piire muudetakse ajaloos aga vastavalt võimalustele.” Jaanus Karilaid: “Paraku on ideaalvisioon ja reaalne elu erinevad. Kindlasti saabub ka aeg, kui ideaalpoliitika kattub reaalpoliitikaga. See eeldab ka Venemaa Föderatsiooni kvalitatiivset muutust /…./ See aeg saabub varem või hiljem ning pikaaegsed probleemid saavad lahenduse.” Kõrvuti seisavad siin Eesti Vabariik ja Venemaa Föderatsioon. Ühel poolel on õigus ja teisel poolel jõud. De jure on nii ja de facto on naa. Me võime ju siin omavahel rääkida, trükiseid avaldada, üksteist süüdistada, aga kasu on sellest vähe.
Rääkida tuleb vastaspoolega. Raamatust ka loeme siit ja sealt “tuleks ja peaks”. Kes siis peab püsti tõusma ja minema Venemaaga rääkima? Raamat on saadaval Coopi suuremates poodides.
Rannar Susi