Eesti Vabariigi 102. aastapäeva hommikul täitis Metsküla rahvamaja suur hulk rahvast. Kohal olid lähemalt ja kaugemalt tulnud inimesed, Metsküla kooli õpilased ja õpetajad. Kohalviibinute sõnul võis kohata rohkelt Metsküla kooli vilistlasi, kes tunnevad muret eduka kooli jätkumise pärast. Viimast võis täheldada külaliste sõnavõttudest ja hiljem kohvilaua vestlustes.
[pullquote]kõige paremad sõbrad saate koolist[/pullquote]„Kellele saab õnne soovida, kallistada või patsi lüüa, kui on terve riigi sünnipäev?” Nii küsis pidupäevakõne pidanud Matsalu küla pikaaegne külavanem Tõnu Ots. Ta selgitas, et meil on asi lihtsamaks tehtud ja riik jagatud maakondadeks. Aga tervele maakonnale ei saa ka patsi lüüa ja siis on asi veelgi lihtsamaks tehtud. Maakonnas on vallad. Kuid meie valdki on nii suur, et ei suudaks kõiki õnnitleda. Aga on veel külad. Selle jõuab juba läbi käija, rahvale tere öelda. Külas on kõik lähedal ja me saame kõigile palju õnne soovida. Aga kõige tähtsam on kodu, meie oma pere, vanemad lapsed, õed, vennad. „Kui me vaatame kodust väljapoole, siis välisukse link on see, keda me kõige rohkem tervitame. Uks on see, kes meid saadab ja tulles teretab. Koduõuest väljudes satume külateele ja kooli. Kool on riigi kõige väiksem institutsioon. Kool on meile väga tähtis,” osundas pere- ja kasvatusnõustamisega tegelev teadlane kõige olulisemale. „Vaadake üksteisele otsa ja te mõistate, et kõige paremad sõbrad saate koolist. Nemad jäävad teile eluaegseteks sõpradeks.”
Ots peab tähtsaks pidevat oma riigi ja tema piiride kaitset. „Võibolla oleme me praegu jõudnud sellesse kurba staadiumi, kus peame võitlema oma küla piiride ja eksisteerimise eest.” Tema hinnangul on kahjuks võtnud maad suhtumine, et omavalitsus peab olema isevalitsus. Ja nii külarahvaga eriti ei räägita. Ometi on meie tähtsad ülesanded seotud maaga. „Imelik, et kogu riigi õpetajad on asunud selle arrogantse ametkonna võimu vastu võitlema. Sarnane olukord on võtnud maad vähemalt üle paarikümnes koolis, kus satutakse vastuollu kohaliku ametnike võimuga.” Oma kõne lõpetas Ots sõnadega: „Et elaks riigi kõige väiksem institutsioon – küla ja kool!”
Eaka härra elutarkuse kuulamise järel sai sõna Pärnu linna Paikuse osavalla pereansambel Rannarada, milles musitseerivad isa, ema ja lapsed: Jaano Martin, Ülle, Anna-Loore, Jaan-Jakob. Rannaraja eeslaulmisel lauldi saalitäie rahvaga ühiselt laulu „Eestimaa” – sõnad Sulev Oll, viisistanud Kristi Kiilu.
» välisukse link on see, keda me kõige rohkem tervitame
Peeter Hermik Ullaste külast meenutas Metsküla kooli taastamist tsaariajal ehitatud hoones, kus õppetööga alustati uuesti 1989. aastal nelja õpilasega. Külarahva lootus oli seotud ootusega, et tuleks keegi kooliõpetaja ja võtaks enda peale kooli taastamise. Just nii läkski. Asja võtsid käsile Gunnar Polma, tema abikaasa Ann ja kohalikud inimesed. Hermik rääkis, et „kodukootud ja maavillane” kool edenes ja arenes. Sai nii heaks, et andis paljuski silmad ette kõigile Läänemaa koolidele. Ka Pärnumaa koolidele. „Nüüd on tulnud isikud, kellel õigus ja voli ja nemad leiavad, et Metsküla kool on liiga vilets ja väike ja perspektiivitu. Seda pole mõtet pidada. Meie nii ei arva. Teame, et meie kool on edukas, tubli ja väga head haridust andev väikekool. Meil on seda kooli vaja ja meil on sellele koolile õigus,” selgitas Hermik.
Päevajuhid Mirell ja Simo küsisid, kas on veel sõna soovijaid. Käsi tõusiski. „Olen selle kogukonna poiss, kuigi hetkel töötan teiselpool lompi. „Hoidke seda küla ja kodumaad!”
[pullquote]Siit peolt sõidame meie, kodutütred ja noorkotkad Haapsallu[/pullquote]Mirell küsis: „Kas oskame hoida ühte, kas oleme hoitud?” Ja Simo vastusest jäi kõlama kindel sõna: „Oskame hoida ühte – oleme hoitud! Siit peolt sõidame meie, kodutütred ja noorkotkad Haapsallu. Oleme kutsutud pidulikule vastuvõtule. Meie rühma pealik on õpetaja Hellat, kodutütreid juhendab õpetaja Astrid.”
Kontserdil esines Lihula rahvatantsu rühm Kirivöö. Kauni klaveripala „Imelaps” esitas Tereesa Lepp 4. klassist. Karl Robin Raud 5. klassist mängis karmoškat.
Poolteist tundi kestnud meeleoluka kontsertkava sisse mahtus ka lustakas „President kinnas”, mille on kirjutanud Andrus Kivirähk ja mida esitasid Metsküla kooli õpilased. Kalad uurisid presidendiks valitud kindalt, kas päris president ka oma külaliste sabasid surub ja sellega sai palju nalja. Ja siis ujusid nad kõik oma uuest presidendist mööda ja kinnas surus nende sabasid ning lausus: „Palju õnne Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul!”
Urmas Saard
