Reedel, 24. jaanuaril kogunes Saalemi kirikusse suur hulk inimesi, et saata Aivar Raudver (26. aprill 1955 – 15. jaanuar 2020) maise rännaku viimsele teekonnale.
[pullquote]Seal, kus paljud on kaotanud elu sihi ja jõu, leidis Aivar uue elu.[/pullquote]Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm kasutas järelhüüdes Luuka evangeeliumis kirjeldatud Jeesuse tähendamissõna halastajast samaarlasest. „Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte.” Jutustus näitab erinevat suhtumist kannatajasse ja viimaks küsib Jeesus, kes neist kolmest oli ligimene inimesele? Seadusetundja vastas: „See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: „Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” Kujund teeröövlite kätte sattumisest kirjeldab hästi ka üht ajajärku Aivari elus, aga tema edaspidine elu omandas täiesti uue kvaliteedi, kui ta ise muutus ligimeseks, kes märkas ja asus aitama inimesi sarnastes oludes, kus ta ise oli viibinud. Allpool saab lugeda Erki Tamme enamvähem sõnasõnaliselt, kuid siiski väheste sõnaseade muudatustega, vahendatud järelhüüet.
Aivar oli ligidal olev inimene. Kuigi veel hiljaaegu kõrgkooli lõpetanud, oli Aivar oma põhilise hariduse saanud elukoolist. Sellepärast oskas ta selles elus, kus talle anti uus võimalus, hinnata ligidal olemise väärtust.
Piibli lugu räägib ligiolemise vajadusest ja valusast kogemusest, et inimene võib kõige kriitilisemates olukordades üksinda jääda. Ma ei ole kuulnud Aivarit rääkimas oma lapsepõlvest. Aga ligiolemisest tundis ta tõenäoliselt juba siis puudust. Aivari sünnikodu jääb soo serva Rehemaa külas, Saarde vallas, Pärnumaal. Oma päris isa ta ei tundudki ja oli ema kasvatada. Ema töötas karjatalitajana ja oli sageli kodust ära. Aivar meenutas oma noorusaega, mis oli täis seikluseid, toredaid kogemusi, aga ka nooruse rumalusest sündinud eksimusi. Aivar lõpetas põhikooli Tori lähedal Virula 8-klassilises koolis ning 1974. aastal Paide 25. kutsekeskkooli. Hiljem õppis ta veel Tihemetsa Sovhoostehnikumi kaugõppes tehnik-mehhaanikuks. Esimene töökoht asus Vändra EPT-s.
20-aastase noormehena leidis ta armastuse, oma abikaasa Olga. Nende armastus andis kolmele lapsele elu: Airi, Rando ja Ken Ander Erik. Vahepeale jäi tal kaheaastane teenistus Nõukogude Armees. Seejärel kuni 1989. aastani töö Pärnu KEK-is.
Uus periood algas mitmeski mõttes 1993. aastal, kui Aivar ja Olga kolisid perega Soome elama. Mõtted olid ilusad, lootused head, aga kõik ei läinud nii nagu Aivar oli mõelnud. See röövel, kes inimest seesmiselt eksitab ja meelitab, juhtis Aivaritki tegema valesid valikuid, mis lõppesid Soome vanglas. Enamusel meist on keeruline mõista, mida tähendas see Aivarile ja nende perele. Kuid just seal oma elu kõige pimedamas kohas paistis Aivari ellu üks valgus. Tema ligi astusid sõna otseses mõttes kaks Samaaria meest: vanglakaplan Aulis Pallaskalju ja Soome Samaaria juhataja Krister Lindberg. Seal, kus paljud on kaotanud elu sihi ja jõu, leidis Aivar uue elu. Millise hinnaga?! Seda oskas ta ise kõige paremini hiljem hinnata ja seda olete ka teie näinud. Aivar ristiti Soomes, Porvoo nelipühikoguduses. Ta jätkas praktikat Soome Samaarias.
Eestisse naasmise järel tutvus ta Pärnu Samaaria juhataja Kalju Põldroosiga, kes andis talle võimaluse Soomes alustatud tööga jätkamiseks. Kuigi ta teenis aastaid Lihula kogudust ja 2017. aastal läks poolteiseks aastaks pastorina Kanadasse Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti kogudust teenima, jäi Aivar ikkagi eelkõige halastajaks Samaaria meheks. Aivar oli kogenud kui habras võib olla elutee. Kui kergelt võib eksida teelt ning kaotada lootuse tagasi pöördumiseks õigele teele. Sellepärast Jeesus jutustaski selle loo. Me ei suuda seda teed üksi leida. Me vajame neid, kes astuks meie ligi inimestena ja saaks meile ligimiseks. Ta ütleks: ära anna alla, tõuse üles, lähme edasi. Ta sirutab sinu poole käed.
Siin on täna neid, kelle jaoks tegi Aivar seda sõna otseses mõttes. Ära jää siia, tõuse üles, lähme edasi. Ma usun, et Jumalal on sinu jaoks midagi paremat.
Aastaid tagasi, kui Kalju koguduse pastorina Kalamajas Jumal juhtis mind kokku meestega, kes olid samamoodi tolle röövli poolt eksitatud, siis ühel korral ma vajasin Aivari abi. Ta võttis vastu mehe, kellel puudus isikukood, kes oli aastaid olnud kodutu Tallinnas. Kes sõi, mis juhtus. Jõi, mis natukenegi hingevalu leevendada aitas. Tema olukord oli ebaõnn. Kui ma mõniaeg pärast seda sama meest Samaarias nägin, rääkis ta, et esimestel nädalatel hakkasid ta silmad eritama mingit liimitaolist ollust. Mõne aja pärast hakkas ta märkama, et maailmas on peale halli ka teisi värve. Selle oli ta peaaegu unustanud.
Erki Tamme kõne katkestas viivuks lühike katkend Radari telesaatest, milles Aivar rääkis reporteri küsimustele vastates muuhulgas:
“Ma tean, et ma olen oma laste jaoks teinud, ma olen oma töö jaoks teinud – oma parima osa. Iga päev on auhind ja iga päevaga saan ma veel midagi ära teha. Teate, nad on armsad inimesed, kui sa neid aitad ja pead neid tähtsaks – ja nad tunnetavad seda.”
Vaatasin seda saadet mitu ja mitu korda üle. Läkitasin seda mitmetele sõpradele ja iga kord see puudutas. Aivar oli ligimene. Me vajame siin maailmas elades kriitilistel hetkedel inimesi, kes astuvad ligi, kes ei põlga meid ära, kes usuvad meisse ja tõstavad esile parimat.
Jeesus ise oli ja on praegugi selles maailmas heaks samaarlaseks. Ta tahab taastada meis usu, et oleme väärtuslikud Jumala pojad ja tütred. Ta andis oma elu meie heaks, teades ka seda, et mitte kõik ei võta seda kingitust vastu. Kuid need, kes tema sõbraks saavad, saavad jõu, saavad uue võimaluse, saavad kellegi, kellega koos läbi võidelda sellest elust, igavesse ellu. Keegi on veel, kes ei ole kaotanud meisse usku, keegi on veel, kes hoolib, kes armastab. Jeesusesse Kristusesse uskumise vägi taastab meid ja annab meile jõu minna selle koha pealt edasi, kus me täna oleme.
Aivari põrm sängitati mulda Pärnu Alevi kalmistul.
Urmas Saard
Samal teemal:
AIVAR RAUDVER: IGA PÄEV ON AUHIND, MIS MA SAAN MIDAGI NENDE MEESTE HEAKS ÄRA TEHA