Sõnum, mis saab aluseks “Genfi lasteõiguste deklaratsioonile” ja lõpuks võetakse vastu ÜRO rahvusvahelise laste õiguste konventsioonina ja millega neli aastat hiljem ühines taastatud Eesti Vabariik.
Traditsioonidega vanas koolimajas
[pullquote]See sõnum saab aluseks “Genfi lasteõiguste deklaratsioonile” 1924[/pullquote]Traditsioonilisel jõululaupäeva kontsert-jumalateenistusel Raeküla Vanakooli keskuses jutlustas Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor Joosep Tammo. Laulis Pärnu Oikumeeniline naiskoor Ester Murrandi dirigeerimisel ja keskuse juhataja Piia Karro-Selg luges Johanna Grauvergi värsse.
Karro-Selg ütles, et tegemist pole päriselt harjumuspäraste tunnustega jumalateenistusega, kuigi just nii on seda jõululaupäeval toimuvat oma linnaosa rahva kogunemist paljude aastate kestel Raekülas nimetatud. Pigem on tegu sõnumi kandmisega. „Mina ei ole kauni traditsiooni algataja, vaid jätkaja ja loodan selle jätkumist ka pärast mind.”
29. novembril toimus samas kohas Johanna Grauvergi raamatu „Minu värvilisest maailmast – Looja Loomingu Lättel” esitlus. Küljendajana on Karro-Selg raamatu korduvalt kaanest kaaneni läbi lugenud ja töö käigus hakkas tema jaoks kõnelma 2006. aastal kirjutatud „Südame laul”, mille ta täna ette luges. „Jätkuvalt on huvilistel võimalik seda head ja sügavmõttelist raamatut endale saada. Ja juba on tal valminud ka viies raamat,” teatas Karro-Selg.
Ester Murrand ütles Pärnu Oikumeenilise naiskoori kohta, et nad on Pärnumaal ja mujalgi Eestis erandlik nähtus. „Me oleme kokku tulnud erinevatest kogudustest, aga mitte ainult kogudustest. Tähtis on see, et meile meeldivad ilusad sõnumitega laulud. Kuid seegi on natuke omamoodi teema, et dirigent seisab klaveri taga ja siis jälle viipab lauljatele käega,” rääkis Murrand. Oikumeenilise koori seitsme laulu vahele sulandus päeva keskne sõnum, mis keskendus Tammo jutluses hõbedasele ja kuldsele niidile.
Öeldakse, et eestlased on jõuluusku. Kuid jõuludki on erinevad: on pööripäevajõulud, kaubanduslikud jõulud ja jõulud, mis viivad meid vastsündinud lapsukese juurde Petlemmas. Pilt taevasest lapsest „sõimes“ on inspireerinud läbi 2000 aasta kunstnikke, luuletajaid, muusikuid ja kõiki hea tahte inimesi. „Sõim meenutab meile, et Jumal ei ole nähtamatult taevas, vaid sai inimeseks selles maailmas. Tõmban minagi täna ühe hõbedase ja ühe kuldse niidi sellest sõimest.”
Hõbedane niit
Ligi 200 aastat tagasi moodustasid kolmandiku Saksamaa elanikkonnast alla 16 aasta vanused noored, umbes nii nagu praegu arengumaades. Keegi Baieri koolirajaja, Maria Theresia, palub Müncheni peapiiskopilt majanduslikku abi, sest „sõim“ rebeneb. „Sõime“ all peab ta silmas koolimaja, mis on kitsaks jäänud. Ta võrdleb oma lapsi Jeesuslapsena sõimes ja kool on tema jaoks jätkuv jõululugu. Täna kasutame me lasteaia noorema astme kohta sõna „lastesõim“, mis tuleb otse saksa keelest – Kindergrippe.
Ka teised kristlikud kirikud ja kogudused pingutavad 19. sajandil laste elujärje parandamise nimel lastes ennast jumalikust jõululapsest inspireerida. Nagu muuseas hakati samast inspiratsioonist lähtudes kõnelema üha enam ka laste õigustest. „See hõbedane lõng ulatub kaasaegsete laste õiguste rahvusvahelise konventsioonini,” selgitas Tammo ja nimetas mõned nimed, kes jõuludest inspireerituna sellel teel liikusid.
Kõige tuntumaks laste õiguste eest võitlejaks kujunes Rootsi reformpedagoog Ellen Key. Tema raamatud „Lapse sajand“ (1900) ja „Noor põlvkond“ (1913) kujunevad siin teerajajaks. Viimast teost antakse enne esimest maailmasõda välja 300 000 eksemplari. Ta ütleb: “Galilea puusepa leegitsev mõte – vendlusest – ei anna inimestele rahu, kuni viimanegi ebaõiglus on ühiskonnast kõrvaldatud.“
[pullquote]kaks Kristuse sõnumist motiveeritud briti naist[/pullquote]Pärast esimest ja teist maailmasõda astuvad esile kaks Kristuse sõnumist motiveeritud briti naist: õpetajanna Eglantune Jebb ja tema õde Dorothy Buxton. Eglantyune Jebb kirjutab Jeesuse sõnumist (Mattesuse evangeeliumi 25. peatükk) lähtudes: “Last, kes nälgib, tuleb toita. Haige lapse eest tuleb hoolitseda. Mahajäetud last tuleb aidata. Karistatud last tuleb sotsialiseerida. Vanemateta ja põgenevad lapsed tuleb kaitse alla võtta ja neid toetada.”
See sõnum saab aluseks “Genfi lasteõiguste deklaratsioonile” 1924. a, millele järgneb 1959. a “ÜRO lapse õiguste deklaratsioon”. “Genfi deklaratsioonile” 1924. a järgneb 1959. a “ÜRO lapse õiguste deklaratsioon”, mis ei ole veel kohustuslik.
Lõpuks 20. novembril 1989 võtab ÜRO vastu rahvusvahelise laste õiguste konventsiooni. Neli aastat hiljem ühineb taastatud Eesti Vabariik sellega. Selles kaitstakse lapse õigust oma vanematele, kultuurilisele ja usulisele identiteedile. Õigust haridusele ja väljendusõigusele.
„Niisugune on hõbedane niit, mis alates jõuluööst ja ammutades jõudu Jeesuse õpetusest jõuab meie tänasesse ellu,” võttis vaimulik faktipõhiselt esitatud loo ühte lausesse kokku.
Kuid on ka kuldne niit
„Jõuluöö kõneleb veel millestki väga isiklikust, mis meid kõiki puudutab. Minu vanemad õpetasid mulle jõulusalmi, mis mind on kogu elu saatnud. Johannese evangeeliumi 3:16 ütleb: sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu. Niisiis jõulusõimest naeratab meile vastu Jumala armastus. See ei jäta meid kedagi ükskõikseks,” lausus Tammo. „On meie valik, kas me võtame selle vastu ja saame Jumala lasteks või läheme kurvalt oma teed… Halli hargipäeva ja olelusvõitluse teed.
Ometi ütleb jõululugu meile, et me kõik oleme teatud mõttes selle imelise sõime lapsed. Jõulud on ikka ja jälle selle avastamine, et Jumal on tõeline ja konkreetne.”
Urmas Saard
Samal teemal:
Joosep Tammo: kas lahkume jõuluaegselt jumalateenistuselt pettunud või õnnistatud inimestena
Joosep Tammo: tänavu möödub 180 aastat ühe laulu sünnist
Jõulumõte: „Festina lente! Kiirusta aeglaselt“