Laupäeva ennelõunal, 14. septembril kogunes pea poolteist tosinat koduloohuvilist Sindi muuseumisse, kus juba palju aastaid on harjutud ajalooklubina kohtuma. Harjumatu oli Heidi Vellendi puudumine, sest just tema on eelnevatel aastatel muuseumi juhatajana seisnud hea ajalootundide toimumise eest. Nüüd kuulati huviga, mida ütleb algussõnadeks Aita Puust, kes asus juhataja ametisse eelmise nädala esimesel päeval.
[pullquote]video kirjeldab visuaalselt ja kuuldavalt nostalgilist ning tundlikku ajarännakut möödunusse, mis avab loo noorest tütarlapsest, Sindi vabrikust, tolle hiilgeajast ja lõpust[/pullquote]„Ma loodan, et tulete edaspidigi siia majja kokku,” oli tema esimene sõnum klubirahvale. Puust ütles, et ajalugu koosneb eeskätt faktidest. „Aga mulle meeldib rohkem kodulugu, sest ma ei ole ajaloolane.” Ta selgitas, et inimese sees püsiv lugu pajatab selle paiga rõõmust või kurbusest, olgu siis lugu naljakas või irooniline. See lugu on väga tähtis. „Kasvõi sellest, kuidas teise talu perepoeg õitsil käis või kosja läks või mis iganes – sest lood loovadki koduloo.”
Et mitte jääda üksnes sõnadesse, näitas Puust tillukese sülearvuti ekraanilt kaheksa minuti pikkust videot, mida peale tema enda on juhataja arvates kõik teised juba näinud. Päris nii see siiski polnud, oli teisigi, kes nägid esmakordselt. Aga eranditult kõik jäid Puustiga samale arvamusele, et video on vaimustavalt õnnestunud.
2017. a 18. märtsil toimus Valga raudteejaamas esimene Eesti muusikavideote festival, mille käigus pälvis Eesti parima muusikavideo tiitli Erki Pärnoja “Efterglow”, režissöör Ingel Vaikla. Video vanus võis olla kuni viis aastat. Hinnati ideed, muusikat ja teostust. Nähtud video kirjeldab visuaalselt ja kuuldavalt nostalgilist ning tundlikku ajarännakut möödunusse, mis avab loo noorest tütarlapsest, Sindi vabrikust, tolle hiilgeajast ja lõpust.
„Mis mind selle väikelinnaga seob, siis on see noorus… Ma olin seitsmeaastane, kui ma Siberi lastekodust tagasi Eestisse ema juurde jõudsin. Ema töötas Sindi kalevivabrikus poolijana. Kui ema haigeks jäi, läksin ise vabrikusse tööle, kangruks. Hiljem tuli õde ka, ketrusosakonda. Ma olin 16-aastane, kui ema suri. Sindi vabrik oli nagu linna süda, mis tuksus ja elu kees…,” jutustas eakas naine, kes töötas 20 aastat vabrikus kangruna ja pärast seda õpetas kutsekoolis veel 20 aastat noori kangruid. Pärast seda pole ta enam kunagi vabrikusse tagasi läinud. Filmikaadrites näeb vana varemetes vabriku jäänuseid, mis olid filmimise ajal veel pisut paremas seisus kui mõned päevad tagasi.
[pullquote]Martin Miilberg on lehes pildil ja nimetatud tubliks kultuuritöötajaks ning treialiks[/pullquote]Video vaatamise järel mindi päeva peateema juurde. Puust osundas aastale 1962 ja sealt edasi. Ta hoidis pikalt käte vahel pronksist ajakapslit, kiirustamata seda avama ja nõnda oma jutustusega pinget ülespoole kruvides. 1962 oli põnev aasta nii Eestis kui maailmas laiemalt, aga ka Sindi loos. „Peeti esimene koolinoorte tantsupidu; Nõukogude Liidus läksid toidukaubad 30% kallimaks; sündisid Elmo Nüganen ja Anne Reeman, kuuldavasti ka praegune pravuuritar Anu Saagim; esimene Ameerika astronaut tegi tiiru ümber maakera; oluline muutus televisiooni arengus satelliitide üles laskmise näol,” meenutas Puust ajalugu. „Seda toru olen ma juba piilunud,” läks juhataja päevasündmusele lähemale. Ta oli sirvinud torusse pistetud ajalehti, mis kirjutasid Kommunistliku partei võidukat juhtimist, mis omakorda tuletas meelde 1962. aasta Kuuba kriisi. „Pärnu Kommunistist leidsin mina selle, et Martin Miilberg on lehes pildil ja nimetatud tubliks kultuuritöötajaks ning treialiks. Martin Miilberg on üks väheseid, keda ma ka isiklikult tunnen sellepärast, et oli väga kaua aega Tori segakoori dirigent – ajal, kui ma ise olin noor algaja kultuuritöötaja,” vahendas Puust lehe uudiseid ja astus samal ajal Sindi linna aastainimeste fotode juurde ning asetas käe Miilbergi pildile.
Aga viimaks tahtis juhataja siiski kapsli suure seltskonna silmapaaride ees pidulikult avada. Paraku tunnistas ta, et selleks puudub tal au, õigus ja volitus. Kapslit avama kutsuti Esta Reidissaar – õhtukooli 1962. a lõpetaja; Urve Lusmägi – õhtukooli õpetaja, 1962; Ants Jaansoo – õhtukooli õpilane, 1962. Lusmägi avas pika keermega kinni keeratud kapsli kaane ja kolmel paariskäel kallutati toru sisu lauale: neli ajalehte, olulist päeva kajastavad tähtsad paberid ja tugevalt oksüdeerunud kopikad. Paberite koopiad on näitusena kõigile muusemi külastajatele vaadata.
[pullquote]Pärnpuu suutis siiski ametimehed ära rääkida ja muuseumi töötajale tehti erand[/pullquote]17. augustil muuseumi kõrval asunud endise koolimaja lammutamisel silmatud kapsli leidmise lugu teadis kõige täpsemalt jutustada Kiki Pärnpuu, kes on seda juba korduvalt varemgi teinud, andes vastuseid küsimustele ka Pärnu Postimehe ajakirjanikule ning rahvusringhäälingu reporterile. Pärnpuu ütles, et kedagi uudistajatest, ka lehetoimetajaid ei lubatud lammutusplatsile pildistama. Aga Pärnpuu suutis siiski ametimehed ära rääkida ja muuseumi töötajale tehti erand. Nii sai ta pildistada nii kopajuhti, kes leiust koheselt õigetele inimestele teada andis, kui ka arvatavat leiupaika (hoone esikülje Viira poolne nurk). Purustajal töötav Tiit Pregel rääkis, et on kolm aastat hooneid lammutanud, aga seekordne leid oli tema jaoks esmakordne.
Kuna sügisperioodi esimene ajalooklubi kogunemine oli erilisem, siis toimetati ka tordi lõikamist teatava pidulikkusega. Lõikamise au anti Sindi kergetööstuskooli õpetajatele: Ella Põldsoo, Urve Lusmägi, Kadri Jõgi, Maire Metsa. Edasi jätkati kohvijoomise vestlusringis mälestuste jagamisega. Ants Jaansoo näitas mitmeid kooliaegseid fotosid ja avaldas kahetsust, et mitmed lõpetajate istutatud puud on välja kistud. Ta mäletas puid muuseumi maja ja lammutatud hoone vahel, kus neid ei lastud mitte eriti kaua sirguda. Mõnel puul on siiski õnnestunud suureks kasvada ja ühte kuuske on muuseumi ees mõnel aastal jõulude aegu ehitud värviliste tuledega. Puude juurikate alla olevat õpilased istutamise käigus ka üht-teist, näiteks münte, poetanud. Kus need täpselt asuda võiksid, seda enam hästi ei teata.
Urmas Saard
Samal teemal:
Sindi muuseumis saab katsuda ajakapslit ja vaadata selle sisse peidetud teateid minevikust
Aita Puust: hästi armas oleks, kui inimesed leiavad tee muuseumisse