Trivimi Velliste taasiseseisvumisepäeva kõne president Konstantin Pätsi ausamba jalamil Tahkurannas

[pullquote]eesti rahvas sai aru, et ollakse endiselt Eesti Vabariigi kodanikkond[/pullquote]Head pidupäevalised!

Mulle kangastub praegu silmade ette aeg pisut enam kui kolmkümmend aastat tagasi siinsamas selle mälestusmärgi juures. 25. juunil 1989 taaspühitsesime selle ausamba, mille oli taastanud Eesti Muinsuskaitse Selts ja kõige vahetumalt selle allüksus Pärnu Muinsuskaitse Selts.

Olin üks kõnelejatest. Mul ei lähe kunagi meelest kahin kuulajate hulgas, kui olin lausunud: meie ei viibi praegu mitte Nõukogude Liidus, vaid oleme Nõukogude Liidu naaberriigis – Eesti Vabariigis, mis on ajutiselt Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. See mõte tundus umbes seitsmele tuhandele kohalviibinud eestlasele nii harjumatu. Olid ju kõigil aastakümneid kodus Nõukogude passid.

Aga just 1989. aasta oli vaimse ja moraalse murrangu aasta. Algas suurejooneline kodanike komiteede liikumine, mille käigus eesti rahvas sai aru, et ollakse endiselt Eesti Vabariigi kodanikkond. Ja siia vägivaldselt sisserännanud pole seda mitte – nemad on Nõukogude Liidu kodanikud.

Kui järgmisel Eesti Vabariigi aastapäeval valiti Eesti Kongress, sai selgeks, et Eesti pole mingi Nõukogude Liidust väljaastuja, sest ta polnud Nõukogude Liitu kunagi sisse astunud. Eesti Vabariik on ikka seesama Eesti Vabariik, mis ta oli olnud Konstantin Pätsi ajal. Eesti Vabariik polnud kunagi lakanud olemast – mitte silmapilgukski. Ja riikluse järjepidevuse kõige olulisemad kandjad olid needsamad Eesti kodanikud – ka siinse ausamba taastajad.

See ausammas siin pühitseti esmakordselt täpselt pool sajandit varem – 25. juunil 1939. Algne monument rajati samuti rahvaalgatuse korras, sest president Päts oli rahva hulgas väga soositud – eriti veel kodumaakonnas. Ka samba esmapühitsemisel oli kohal palju rahvast.

« kärgatas pikne

Kuid esmapühitsemist ilmestas väga märkimisväärne seik. Just siis, kui lausuti pühitsemissõnu, kärgatas pikne, müristas ja hakkas sadama paduvihma. See oli justkui ettekuulutus. Oli aasta 1939 – Hitleri ja Stalini kurikuulsa salakokkuleppeni oli jäänud vaid kaks kuud. Ja siis muutus Eesti ajalugu täielikult, Eesti saatus läks ettearvamatut teed.

Eestil oli valida ainult väga halva ja veel halvema vahel. Eesti püüdis võita aega, valida kahest halvast vähem halba. See ei õnnestunud. Põeme Teise maailmasõja ja järgnenud Nõukogude vägivalla traumat tänaseni – vähemalt rahva alateadvuses.

Ometi, Eesti ei alistunud kunagi. Sinimägede meestele järgnesid mehed metsas. Siis järgnes jõukohane vastupanu igapäevaelus. Kõige tähtsam osa vastupanust oli ühismälu kestmine. Mäletati ja hinnati oma riiki ning selle loojaid. Muinsuskaitseliikumine oli selle mäletamise väga nähtav osa.

Niipea, kui olukord võimaldas, toodi välja sinimustvalged lipud, asuti taastama Vabadussõja ausambaid – ja siis otsustati taastada ka see võimas maamärk meie mälumaastikul.

Me oleme õnnelik rahvas, sest meie suur unistus on täide läinud. Kas me aga alati anname endale aru, et meie saatus võinuks palju kurvemini jätkuda? Tänuvõlglastena vaatame täna ajas tagasi ja mõtleme hea tundega neile, kes meid on aidanud siia, kus me täna oleme.

[pullquote]Pätsi mälestuspark on saanud meie riigi rajaja vääriliseks[/pullquote]Selle mälestusmärgi ümmarguste juubelite puhul mõtleme neile, kes selle ausamba rajasid ja taastasid. Sügava tänutundega meenutame Tahkuranna ausamba taastamise hinge, Pärnu Muinsuskaitse Seltsi asepresidenti Ali Rza-Kulijevit. Väga palju tänu oleme võlgu tema väsimatule abilisele, Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu juhile Tiina Tojakule, kes tänagi on siin meie keskel. Samuti oleme suured tänuvõlglased neile, kes selle ausamba kavandasid ja oma kätega ehitasid.

Kõige viimaks tahaksin ma avaldada Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja Konstantin Pätsi Muuseumi nimel südamlikku tänu Häädemeeste vallale, selle juhtidele ja ametnikele, kes on näinud palju vaeva selle nimel, et siinne president Pätsi mälestuspark on saanud meie riigi rajaja vääriliseks. Südamlik aitäh siinsele asja hingele Tiiu Sommerile!

Suur tänu kõigile! Ja palju õnne tänase pidupäeva puhul.