Kui ma laupäeva hommikul olin teel Läti Vabariigi pinnal asuvasse Võnnu linna raudteejaama, peatusin hommikukohvi joomiseks kuue kilomeetri kaugusel paiknevas hotellis. Võõrastemaja teenindajaga vesteldes sai noorele naisele kiiresti selgeks, et hõlpsaim viis oleks tee juhatamise ja transpordivahendi soovitamise (buss või takso) asemel rändur isiklikult sihtkohta viia.
[pullquote]Teenindaja ütles, et siis lõpeb tema vahetus ja mees tuleb vastu, võib ühtlasi ka mind auto peale võtta.[/pullquote]Polnud ise sellise lahkuse osutamiseks vähimatki vihjet teinud ja minu üllatus oli suur kui ta küsis, kas mul oleks aega paarkümmend minutit oodata? Teenindaja ütles, et siis lõpeb tema vahetus ja mees tuleb vastu, võib ühtlasi ka mind auto peale võtta. Jah, muidugi oli mul aega. Meie lühike sõit möödus elavas ja meeldivas muljete vahetamises. Koguni nii meeldivas, et unustasin küsida toredate inimeste nime, rääkimata siis hotelli nime märkamisest. Kahju. Aga võibolla polnudki nimi kõige tähtsam. Palju olulisem oli järjekordne kogemuslik kinnitus heast läbisaamisest naabritega mitte üksnes riiklikul tasandil, vaid ka üksikisikute vahel.
Laupäeval, 22. juunil tähistati umbes Pärnu linna suuruses Võnnus saja aasta möödumist Eesti rahvaväe ühest suuremast ja tähenduslikumast võidust Vabadussõjas – Võnnu lahingust. Sama päeva hommikul sõitis Võnnu linna nii Eesti president Kaljulaid, kui ka Läti president Vējonis. Kell 11.00 sammusid mõlemad presidendid Raunas iela (tänava) suunalt raudteejaama hoone poole, kuhu oli kogunenud tublisti rohkem kui sadakond inimest.
Jaamahoonet kaunistasid arvukad Läti ja Eesti lipud. Sindi elanikuna oli hea teada, et pea pooled sinimustvalged majalipu mõõtu trikoloorid on toodud Võnnu linna Sindi gümnaasiumist. Sellele koolile kinkis Eesti lipu selts poolsada kandelippu 2010. aastal lipuvilje kasvatamiseks noorte hulgas. Kõik 50 lippu Võnnus küll ei olnud, sest samal ajal tahtis kool jagada oma lippe ka koduses Tori vallas toimuval suursündmusel ja nii tõi ka Eesti lipu selts kümneid oma lippe kaasa, et pidupäeva värvilisemaks muuta.
“soomusrong nr 7 „Wabadus“
Võnnu raudteejaamas peatub kuni homseni Eesti soomusrong nr 7 „Wabadus“, mida esimestena külastasid Läti ja Eesti riigi presidendid. Raudteejaama oli kogunenud Vabadussõja aegsetes mundrites sõjamehi ja tollest ajast pärit rõivastuses reisijaid. Ühiselt marsiti puhkpilliorkestri helide rütmis mööda Raunas ielat linna peaväljakule, kus kõrgub taastatud võidusammas, mille nõukogude režiimi mahitusel vandaalitsenud ametivõimud lasksid 1951. aastal purustada. Võidusammas oli püstitatud 1924. aastal Vabadussõjas langenud eestlaste ja lätlaste mälestuseks.
Ausamba taastamise mõtte algataja oli Läti Cēsise Rahvarindesse kuulunud Māris Niklass. Võnnu võidusamba taastamise Eesti toimkonna juht Jüri Trei oli samuti laupäeval ja päev varemgi Võnnus, et asetada lähiümbruskonnas asuvatele Eesti sõjameeste kalmudele lilli.
Trei meenutas, et pärast korduvaid taotlusi ja äraütlemisi kuni isikliku kohtumiseni peaministri ning valitsuse liikmetega õnnestus tal saada Eesti valitsuse rahaline toetus. Niklass teavitas Trei sõnul üht Läti päevalehte, milles avaldati uudis eestlaste rahalisest abist. Ilmunud sõnumi tulemusel otsustas ka Läti Vabariik panustada võidusamba taastamise heaks. Toetasid ka Kanada eestlased. Appi tuli Tallinna Sadam, kellel polevat olnud raha eraldamise võimalust. Kuid nad leidsid võimaluse tuua võimsate autodega dolomiitkivi Saaremaalt kohale. 18 meetri kõrguse võidusamba püstitamiseks kasutati 140 tonni Saaremaa dolomiiti.
Trei rääkis, et kaks riiki leppisid juba 1994. aastal kokku, et igal viiendal aastal läidetakse Võnnu sangarite auks ja mälestuseks võidutuli Võnnu peaväljakul ning peetakse mõlema riigi presidendi osavõtul paraadi. Võidutuli tuuakse Eestisse, kus see ühendatakse muinas- laulupeo- ja mälestustulega ühtseks võidutuleks. Mälestustuli süüdatakse igal aastal Toris asuva Eesti sõjameeste mälestuskiriku altaril.
Urmas Saard
Samal teemal:
Ühislaagri nimel asetas Võnnu mälestusmärgi jalamile lilled Ats Kaldma