Täna hommikul toimus Tallinna Kaarli kirikus Eesti Vabariigi 101. aastapäevale pühendatud oikumeeniline jumalateenistus.
[pullquote]„Niisama nähtamatu ja kogetav kui hing, on ka armastus.”[/pullquote]Teenisid EELK peapiiskop Urmas Viilma, EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus ja Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajad.
EELK Tallinna Toompea Kaarli koguduse ühendkoori juhatasid Piret Aidulo ja Pärtel Toompere. Orelit mängisid Marika Kahar ja Piret Aidulo. Trompetit mängisid Indrek Vau ja Samuel Jalakas, timpanid Kaspar Ernesaks.
Lippudega osalesid noorteorganisatsioonid: Eesti Skautide Ühing, Eesti Gaidide Liit, Kodutütred ja Noored Kotkad.
Iseseisvuspäeva kantslijutluse pidas peapiiskop Urmas Viilma, kes valis juhtmõtteks apostel Pauluse kirja roomlastele: „Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada; sest kes armastab teist, on Seaduse täitnud.” (Rm 13:8) Allpool mõned katked tänasest jutlusest.
„Katkestatud vabadusega sajand, millele on eelnenud aastasajad võõra väe ja võimu talumist, on õpetanud meid armastama oma maad ja rahvast vaikides – sügaval hingesopis. Kõige õnnestunum viis väljendada oma rõõmu ja hingevalu, nagu ka armastust Eestimaa vastu, meie – loomult kinniste – eestlaste jaoks, on olnud lauldes. Muul moel kui luule- või lauluviisil kõlavad kõige õrnemad ja purunemishaprad sõnad – meie arvates – õõnsalt ja ebasiiralt. Lauldes julgeme panna värssidesse kogu oma hinge! Suvise juubeli laulu- ja tantsupeo minimalistlik tunnusmõte „Minu arm”, sisaldab endas kogu isamaa-armastuse hingestatud täiuse – meie rahva kaotuste-võitude ajaloo valu ja võlu. Seda täiendab alati palvena lauldud „Hoia, Jumal, Eestit”. Nõnda jääb Eesti maa ja Eesti rahva vastastikune armastus ajatu tõena igavesti kõlama Emajõe lauliku Lydia Koidula täiuslikus sõnastuses: „Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta.””
Piiskopi sõnul väljendub Eesti hingestatud koorilaulutraditsioonis kõige paremini meie tunnetus armastusevõlast oma maa ja rahva vastu. Ükskõik kui palju me anname, panustame ja püüame, ikka tunduvad apostli sõnad asjakohased. „Isamaa-armastus on kõigi eestimaalaste ühine avaldus – meie lipukiri, mille alla kõik ühiselt võiks koonduda.”
Rõhutades pidevalt sõna „erakond”, on Viilma hinnangul peaaegu füüsiliselt valulik tajuda, kuidas kõik kisub eraldumise ja eristumise suunas. „Eesti keele juubeliaasta ning mööduval nädalal esilinastunud ja juba sajandi filmiks nimetatud „Tõde ja õigus” kontekstis on ehk erakondade paljusõnalistele programmidele kõige lihtsam anda hinnangut Tammsaare suurteose kolmandat osa tsiteerides: „Kõik aimasid, et sõnu ei kulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi pole muud kui see, mis kasulik.”
Suurt pilti vaadates ja positiivset leida püüdes soovitas piiskop erakondade valimisloosungeid kasutada hoopis näiteks ühe isamaalise luuletuse koostamiseks. „Tulemus on küll üsna naivistlik ja mitte kõige kohasem eesti keele aastat tähistama, kuid värsikogumi tervikmõte ei kutsu siiski enam eristuma ja vastanduma, vaid kannab Eesti maad ja rahvast ühendavat sõnumit.”
Pealkirjaks „Terve Eesti heaks”
Isamaa on igavene
Parem tulevik
Pikk plaan Eestile
Esimene puhas riik
Eesti uus lugu –
nutikas maheriik
Igaüks loeb Eesti eest
Õiglane riik kõigile
„Need luuleread pole ehk koheselt küpsed juubelilaulupeole seadmiseks, küllap saaks aga Nublu siit ühe sobiva edetabelite tippu tõusva isamaalise sosinaräpi loo.”
„Teame, et 800-aastases Tallinnas kummitab ning Tartul on vaim. Kuidas on Eestiga tervikuna – kas Eestil on hing?”
„Niisama nähtamatu ja kogetav kui hing, on ka armastus.”
„Eestimaa elab ja hingab veel sadu ja sadu sajandeid, kui seda elu ja hingamist toidab lakkamatu armastus Looja ja kogu nähtava ja nähtamatu loodu vastu. Palju õnne tervisest pakatava hingamisega Eestile!”
Urmas Saard
