Esmapilgul ei teakski arvata, et Riia kesklinnas Miera ja Palidziba tänavate nurgal paikneva Laima šokolaadimuuseumi väljapanekud asuvad 1939. aastal projekteeritud omaaegses tööstushoones.
[pullquote]Üks šokolaadist nukk on koguni vanem kui Läti riik[/pullquote]Peauksest sisenedes astuvad külastajad punakaspruuni vaibaga kaetud trepist üles. Trepikoja lagi meenutab pisut mullitavat šokolaaditahvlit. Näib nagu valguks sulavat šokolaadi välja ka lae ja seinte kokkupuute kohtadelt. Tundub, et maiajaid huvilisi võõrustatakse lausa magusa võlumaailmas. Vastuvõtu ruumi põrandal näeb ülisuuri kompveki- või šokolaadiümbriste värvilisi pabereid.
Varahommikuse ekskursiooni bussiga saabunud pärnakaid on sellisel suurel hulgal, et meid lahutatakse kahte võrdsesse osasse, kumbki giid saab täpselt 20 maiasmokka. Giidide rinda kaunistab suur Läti rahvusvärvides rosett. Järgmisel päeval saab Läti Vabariik täpselt saja-aastaseks. Sümboolselt ongi väga õige alustada lõunanaabrite suurjuubelit Laima šokolaadidest, mis on kahtlematult üks Läti rahvuslikke uhkuseid. Kristīne võtab rohke valikuga Laima kompvekkide korvi ja palub kõigil suu magusaks teha.
Tahke magusa šokolaadi valmistamise tehnoloogia leiutas 1847 aastal inglane Jospeh Fry. Juba 23 aastat hiljem asutas Saksa päritolu Theodor Riegert Riias šokolaadivabriku. Suurtöösturi ärisaladus ei peitunud mitte kaugelt maalt kohale toimetatud kakaovõis, vaid hoopis värskelt röstitud kakaoubades. Riegerti šokolaadi valmistamiseks kasutati algusest peale eranditult Ghanast ostetud kakaoubasid ja samaga jätkatakse siiani.
“Neli enda valmistatud komput leiavad koha väikeses kinkekarbis
Kristīne viib meid kakaouba meenutava installatsiooni juurde ja astub ise selle sisse, kus hakkab kraanist voolava šokolaadiga täitma tillukesi topkasid. Saame maitseda vedelat šokolaadi, mille sialdus on 70%. Kuuleme, et on ka 90% sisaldusega ja vastupidigi. Ühe masina juures võib šokolaadi tahvli ümbrisele tippida vähestest tähemärkidest koosneva soovi.
Aga Laima valmistab peale šokolaadi muudki maiustust, näiteks martsipani ja sefiiri. Liigume mööda klaassilda üle trepikoja. Ruumis on parasjagu nii palju toole, et kõik sätivad ennast suure ekraani ette istuma. Lühifilmid jutustavad šokolaadi tegemist, Kristīne lisab täiendavalt kommentaare juurde. Igal kuul läheb tootmisse viis kuni kuus tonni kakaoubasid.
Klaasvitriinides asuvad huvitavad magusad museaalid. Üks šokolaadist nukk on koguni vanem kui Läti riik. Kristīne peatub suure maakaardi juures, kus Riia on märgitud keskpunktina, millest väljuvad kiired näitavad Laima toodangu ulatuslikku levikut tervel ilmamaal.
Põnevaks kujuneb rännak šokolaadi teel siis, kui Kristīne paneb külastajatele valged põlled ette ja endal tuleb müts pähe tõmmata. Väikeses ruumis on kahel laual kõik valmis pandud selleks, et ise šokolaadi maiustusi hakata tegema. Neli enda valmistatud komput leiavad koha väikeses kinkekarbis, millele Kristīne seob kena tutiku peale.
Muuseumist lahkume läbi Laima kaupluse, kus saab veel karpe kingitusteks kaasa osta. Muuseumi külastajale tehakse 15% hinnaalandus.
Siiski peab teadma, et mitmed Laima maiustused valmivad tegelikult Eesti Kalevi kommivabrikus. Mõlemad, nii Laima kui Kalev, kuuluvad ühte ja samasse suurde Norra päritolu rahvusvahelisse Orkla kontserni. Nii osutub võimalikuks, et Lätist saab kaasa osta ka Kalevi tehases toodetud Laima kompvekki.
Urmas Saard
