„Made in Pärnumaa” jutustab Pärnu muuseumis ka Sindist, aga mitte enam kaua.
[pullquote]Arvan, et Sindi spordielu hoidis kogukonda tublisti koos[/pullquote]Pärnu muuseumis on käesoleva nädala lõpuni veel viimaseid päevi avatud pea viis kuud kestnud näitus „Made in Pärnumaa”. Külastajateni toodi kõik ainulaadne, oluline, eriline ja mis kõige tähtsam, päritolult just Pärnu maakonnast. Väljapanekute hulgas näeb ligemale sadat kõige olulisemat eset, rajatist, tegu, teenust, sündmust, teost, mis sisult eripärased ja olulised meie kodupaigale ning omavad tänini tähenduslikku rolli eesti rahva loos. Näituse mõtte algatajana tegi Pärnu muuseum koostööd Audru, Häädemeeste, Kihnu, Tori ja Sindi mäluasutustega.
Esmaspäeviti on muuseum külastajatele suletud, aga muuseumipedagoog Tiit Kask leidis siiski võimaluse suurt hilinejat vastu võtta. Liftiga näituse saali tõusmise ajal poetas turismiloolane Kask ristsõna lehekese pihku, et teadmiste kontrolliks kasvõi juba enne näitust nägemata tosin vertikaalset rida täis märkida. Teisele kohale asetatuna küsitakse 1834. a Sindis tööd alustanud suurettevõtte nimetust. Sindi valik oligi seekordse külastuse peamine huviväärsus, kuigi eranditult kõik ülejäänugi väärib samaväärset tähelepanu.
Kask on ise Sindi inimene ja seepärast lisaks teadusliku tööga omandatud teadmistele ka tugev emotsionaalne side kodulinnaga, mis muutis vitriinide juures jalutamise ja vestluse hoopis elavamaks. „Sindi muuseumi juhataja Heidi Vellend on ühiselt oma abilistega teinud ära suure töö,” tõdes Kask, aga lisas kohe selgitavalt juurde, et tema pole otseselt selle näituse üles panemisega seotud ja vaatab samuti kõrvalt nägeva pilguga. Meie teekond algas vitriinide ja stendide vahel liikudes pappkastide virna juurest. Kastidele kirjutatud märksõnad ja suunavad viidad juhatavad tutvuma kuue teemaga: ajalugu, kultuur, loodus, sport, tööstus ja eraldi seisvalt Kihnu pärandilugu. „Sindi on esindatud kenasti kõigi valdkondadega, ainult Kihnu jääb mõistetaval põhjusel välja,” muigas muuseumipedagoog.
Sindi tarvitajate ühisus oli Eestis esimene omataoline. „Kasumijaotus käis läbi selle, kui palju keegi tarbis, mitte sisse pandud raha hulga järgi.”
[pullquote]kus oli purskkaevuga aed ja mida nüüd enam kahjuks ei ole[/pullquote]Eesti vanim järjepidevalt tegutsev lasteaed asub Sindis. „Mul on õnnestunud käija selle lasteaia kolmes erinevas majas. Esimene asus Kooli tänaval paiknevas sammastega majas, mille Kirikupargi poolsel õuel avati hiljuti kahe kiviga mälestusmärgid. Seal asus sõimeosa,” meenutas Kask. „Siis ma käisin vabriku juures omaaegse õhtukooli taga asunud hoones, kus oli purskkaevuga aed ja mida nüüd enam kahjuks ei ole. Viimasel aastal sain ka uues majas käija.”
Eesti esimene rockfestival peeti aastal 1969 Sindis. „Mulle läheb klassikaline rock väga korda. Oma nooruspõlvest meeldib Ruja. Intellektuaalne rock, nagu juhtusin korra Eesti televisioonist kuulma, on sõnumisisuga, aga intensiivne rock võib olla ka millegi vastu. Hindan mõtestatud, isamaalist ja filosoofilist rocki. Seda Sindis ju oli ja vanem põlvkond ongi just sellise rocki maastikuga seotud. Kask viipas käega kõrgel lae all rippuvale kangale, millel Sindi rocki kujutav visuaal ja selle all Gunnar Grapsi sõnad: „Sindi on väga vanade rockitraditsioonidega linn.” Kase arvates tuleb legendaarse mehe sõnu uskuda. „Kui ma pedagoogilises instituudis õppisin, siis tegi Grapsi bänd pedahoones proove. Vahetevahel õhtu poole sai trehvatud ja räägitud. Minu meelest oli ta tõeliselt läbi imbunud sellest rockist ja tõeline kohalik rockiguru. Ma kujutan ette, et kui tollel ajal mõned sellised Sinti tulid, siis oli see ikka väga oluline sündmus. Tuberkuloited ja teised Sindi poisid, kes samuti Eesti tasemel muusikat teinud ja tegemas, on olnud ikka paljus seotud Sindi rockiga. Väikelinna seisukohalt on see olnud väga oluline kultuurielu.”
Teistest stendidest möödudes osundas Kask papa Jannseni 200. sünniaastapäevale, mida järgmisel aastal tähistame. Tema tütre Lydia sünnist möödub tänavu detsembris 175 aastat. „Eks Sindis ole samuti oma suurkujud, aga siin jäid nad isikutasandil välja panemata. Kõik lihtsalt ei mahtunud ühele näituse pinnale, pidi paratamatuid valikuid tegema. Et Sindi sai ikkagi oma kodulinna eest sõnumi välja saata, on kahtlematult väga oluline,” kiitis Kask tegijat.
„Kui ma ei eksi, siis kas nõukogude aja mingil perioodil moodustas Sindi tööstustoodangu rahaline maht umbes 60% Pärnu linna tööstuslikust kogumahust. Siin seda kirjas ei ole, aga need on minu hangitud andmed,” teadis Kask väita. „Tsaarivenemaal käis asjaajamine väga aeglaselt. 1832. a saadi Sindi kalevivabriku rajamiseks luba, 1833 käis ehitamine ja 1834. aastal tuli juba toodangut.”
On tähelepanuväärne, kuidas selle jõe äärde loodi terviklik elukeskkond koos alleede ja parkidega
Vabrikutööliste suurel üldfotol võivad vanad sintlased näpuga järge vedada ja öelda, kes neist on nende vanavanemad. Projektorilt suunatakse Sindi vabriku töö seinale. Vitriinis on kanga näidised sellest, kuidas erinevates tingimustes värvid vastu pidasid: esimesel siilul originaal, teisel veeproovi läbinud ja kolmandal higiproovi katsega, neljandal hõõrdumine. Näidised kinnitasid kanga kvaliteeti. „Vene ajal räägiti mulle, et lähed sa Kamtšatkale või Baikali äärde või sattusid kusagile kuurordisse, igal pool kohtasid Sindi tekke. See oli üleliiduline standard. On päris arusadav, miks perestroika ajal sellise suure turu ära kukkumise järel jäi vabrik kiratsema ja lõpuks kokku vajus.”
Kask arutles kahjutundes, et ei leitud inimesi, kellele saanuks usaldada palju jõulisemat vabriku ümberprofileerimist, mis viinuks uued toodangud uutele turgudele.
Eesti suurimaid vesiehitusi oli Sindi pais, mis nüüd muutub järjest unikaalsemaks, sest lammutamise eeltööd juba käivad.
Kask pidas sedagi Sindi muuseumi töötajate teeneks, et Sindi Kalju on saanud õigustatult head peegeldust. Tema jaoks on kõige olulisem Kalju lipu lugu. „Minu vanatädi Salme elas Kooli tänava majas teisel korrusel ja sealsel pööningul spordiseltsi lipp nõukogude võimu eest ära peidetigi. Aga mis on huvitav selle asja juures! Ma tean seda päris kindlalt, mul on need fotod niivõrd silme ees. Lipp oli küll peidus, aga 1965. a märtsis, kui Aleksander Kaske maeti ja tema kirst viidi läbi linna kalmistule, siis seda kirstu kattis seltsi lipp. Pärast seda pandi lipp uuesti peidikusse tagasi.”
Kase hinnangul on spordiklubi olnud väga oluline Sindi seltsielus kahe- ja kolmekümnendatel. „Mäletan isegi kuuekümnendaid. Poistega õues mängides toimus üks tõstevõistlus. Elasime klubi lähedal ja nägime kogu aeg, mis toimub. Tõstmine, maadlus, korvpall, talvel suusatamine – see oli Sindi pärisosa. Ise väga regulaarselt trennis ei käinud, aga sellegipoolest sai kõike tehtud. Arvan, et Sindi spordielu hoidis kogukonda tublisti koos.”
[pullquote]püsib veel mälestustes või fotoalbumites ja tekitab varju, millele saab sisu anda üksnes muuseum[/pullquote]Kui asuti vabrikut ehitama, siis alates tööstushoonetest kuni kalmistuteni välja haljastati Pärnu jõe kallas. On tähelepanuväärne, kuidas selle jõe äärde loodi terviklik elukeskkond koos alleede ja parkidega. „Kahju, et nad on vahepeal suhteliselt raisku läinud. Aga ma tahan, et vähemalt Kirikupark jääks ja oleks Sindi au ja uhkus. Ka Wöhrmanni haljastus.” Kask omab mälestust kuuekümnendatest. See annab tunnistust sellest, kui ilus oli kõik veel kolmekümnendatel – siis, kui linnade haljastusele pandi erilist rõhku. Turismiloolase sõnul oli olemas üle-eestiline parkide ja haljastusega tegelev riiklik järelvalve. „Loodushoiu ja turismiga tegelev kunagine Pärnu linnapea Oskar Kask oli kolmekümnendate teisel poolel sotsiaalminister, kelle haldusalasse kuulus ka Eesti linnade hea väljanägemine. Kui vaid osagi sellest jääks, mis sellel ajal rajati.”
Tööstust rajades mõeldi perspektiivselt ka elukeskkonnale. Varakapitalistlikul ajal, kui suured tööstusettevõtted olid isegi hiiglaslikul Venemaal tõeline haruldus, ei tuldud Sinti lihtsalt mõttega panna tööstus püsti üksnes ärilise kasu saamise eesmärgil. Loomulikult mõtles tööstur oma kasule, kuid samal ajal võeti vastutus ka selle asumi elukeskkonna ees.
„Me võime praegu rääkida tööstuskülast, millel oli oma esteetika ja ökoloogiline tähendus,” rõhutas Kask, kes pole veendunud, et seda praegu paremini tehakse kui tollel ajal. Kahju, et Sindi tööstuslik pärand on sisuliselt hävinenud. „Meil ei ole enam näidata mitte ühtegi punastest tellistest laotud kasarmut. Vabriku seinad on tühjaks põlenud. Kogu see kaduma läinud osa Sindist püsib veel mälestustes või fotoalbumites ja tekitab varju, millele saab sisu anda üksnes muuseum,” lausus Kask lifti astudes, et uuesti allkorrusele sõita ja järgmiste kohtumisteni jumalaga jätta.
Urmas Saard
