Juulikuu tappev kuumus ei seganud Soome lahes asuvale ja Harjumaa Viimsi vallale kuuluvale Prangli saarele kavandatud matka ettevalmistusi. Õnneks õhusoojus pisut langes ja keset merd on ilmaolud alati erinevad maismaa omadest.
Nii see juhtus, et just pühapäeval, 5. augustil alustas kaheksa rännumeest Tartust ja seitse mujalt, ühist retke meile tundmatule Prangli saarele. Tartlased teavad, et nende ja Põlva maakonna piiril on Prangli küla, aga meie meeltes oli samanimeline saar. Sinna jõudmiseks pidid tartlased kasutama vähemalt seitset transpordivahendit, et sihile jõuda ja sihtmärgi enesega tutvuda.
Rännuseltskond oli eriline selle poolest, et viimased 14 aastat on nad pühendanud oma matkad Eesti väikesaartega tutvumiseks. Samm pole pikk – aasta ja saar, aga huvipakkuvaid saari hakkab nappima.
Kui ühendust saartega korraldab riik, on transpordiolud kindlad ja saare asukaile ning külalistele alati soodsad. Seda oleme kogenud Abruka, Kihnu, Manilaiu, Piirissaare, Ruhnu ja Vormsi puhul. Mõnedel puhkudel tuleb aga otsida endale paadimees, kes sind toimetab kas Kesselaiule, Mohnile, Osmussaarele, Pakrile, Tondisaarele või Vilsandile. Mõnel juhul on kuiva matkatee saarele sillutanud loodus ise nagu Munasaare puhul. Selle lähedalt Kunda tsemendivabriku ajaloost on teada Girard de Soucantoni aadlisuguvõsa nimi. Nende kui suurannetajate perekonnavapp kaunistab Prangli Laurentsiuse puukiriku seina. Kirik ja saar oli seotud Harju-Jaani ja Jõelähtme kihelkonnaga.
Igatahes Prangli puhul on tegemist heade transpordioludega. Leppneeme sadamast viib saare rootsikeelset nime kasutav „Wrangö“ parvlaev reisijad ja sõidukid ühe tunniga Pranglil asuvasse Kelnase sadamasse. Kaugemalt tulijaile sobib pühapäeval kell 13 algav reis. Aega on piisavalt, et lugeda merel kiirustavaid laevu või saart ümbritsevaid väikesaari ja laide. Meretuul jahutas huvireisijaid, kes külakiige kombel üles ja alla pendeldasid ja kunagise Ruhnu laevasõidu peale mõtlesid. Aega jagus sellekski, et lainetel üles-alla kiikudes ühe matkakaaslase sünnipäev maha pidada. Palju õnne talle!
[pullquote]Liina poolt hoolikalt läbi mõeldud marsruut pakub paari tunni jooksul ülevaate saare vaatamisväärsustest[/pullquote]Laevalt maha astunud rändurid, keda meietaoliste kõrval oli teisigi, ei pea vaeva nägema söögiasutuse otsimisega, võid kohe astuda välikohvikusse ja endale midagi lubada. Tartlastel oli selja taha jäänud vähemalt üks söögivahe. End pisut turgutanud, on võimalus ronida Prangli Reisidelt tellitud auto kasti ja võib alata Abruka, Kihnu, Manilaiu, Osmussaare või Vormsi reisile sarnane saarematk. Mõnikord pisut raputab ja mõnikord hoia kaabu servast kinni, et oksad seda ära ei viiks, aga reisi see ei sega.
Matkajuhi Liina poolt hoolikalt läbi mõeldud marsruut pakub paari tunni jooksul ülevaate saare vaatamisväärsustest. Kirik, kooli- ja kultuurimaja ning kaks tulepaaki on avalikud rajatised, mis annavad tunnistust kunagise rannarootslastest kalurite ja hülgeküttide saare tänapäevasest täieverelisest igapäevaelust. Rannarootslased olid meile tuttavad juba Osmussaare, Pakri, Ruhnu ja Vormsi matkadelt. Elu tormise mere keskel on sisaldanud mereröövleid ja -hädalisi, sala- ja sõbrakaubandust ning aakrikut. Täpselt nagu kunagi Vilsandil, uurib saareelanik, kas pole meri randa uhtunud mõnd palgi- või lauajuppi või midagi paremat?
Kummardus Prangli elutervele kogukonnale, kes pole lasknud ka okupatsiooniaastatel oma saart elamiskõlbmatuks muuta. Kooli olemasolu on lakmuspaber, mis näitab kas elu läheb edasi või tagasi? Olgu õpetajaid rohkem kui õpilasi, kui vaja, siis vaja. Kooliskäimise võimalus olgu olemas, taandugu see kasvõi koduõppele. Kõik see on andnud Pranglil häid tulemusi. Äkki teevad Prangli arvutipoisid pranglimise kõrval oma saarest netisaare?
1941. aasta sõjasuvi tõi randa pommitabamuse saanud Eesti mereajaloost tuntud auriku „Eestirand“ koos sundmobilisatsiooniga Venemaale viia tahetud mitme tuhande kutsealusega. Osa neist leidis märja haua ja nad on maetud ankruketiga piiratud ja ristidega tähistatud hauaplatsile. Enamusele neile merehädalistele lõppes sõjatee siiski koju naasmisega. Kui hauaplatsil välja pandud päästerõngas on algupärane, siis oleks sellele parem koht meremuuseumis. Meie autokastis istus kaks matkajat, kelle lähisugulane Vassili Nairis sõitis sama laeva kaptenina kunagi Atlandi heeringareisidel.
[pullquote]miski ei keela Pranglil matkajal praegu kõnealusel „gaasipliidil“ kohvi või kartuleid keetmast[/pullquote]Nähtus, millega varem polnud meist keegi kokku puutunud, oli maa seest välja hingitsev maagaas. See avastati siin kunagi loodusvarade otsingul puurauku tehes. Sama tööd Ruhnul läbi viies andis tulemuseks soolase veejoa. Keegi ega miski ei keela Pranglil matkajal praegu kõnealusel „gaasipliidil“ kohvi või kartuleid keetmast. Maagaasi kunagine kasutamine naabersaare Keri tuletornis on tuttav juba keskkooli keemiaõpikust. Kullamäe nime kandvast künkast mereröövlite aarete otsimine jäägu aga teiseks korraks.
Sarnaselt muule põhjarannikule on jääaeg sinna maha jätnud lugematul arvul rändrahne. Ühele, mida Punaseks kiviks kutsutakse, ronisime meiegi. Austraalia Punasele kivile jääb see kõrguselt mõnisada meetrit alla, aga Vahase saare hiidrahnude väiksemaks vennaks sobiks see küll.
Kui juba saarel olla, kisub matkajat vee poole. Piirisaare liivarannale me ei sattunud, aga sadama kõrval kruusa- ja liivaseguse põhjaga rand sobis suplemiseks küll. Tänuks saarerahvale jätsime kohalikku raamatukokku hunniku raamatuid, mida halva ilmaga või pikal talveõhtul lugeda.
Hea oli, aga otsa sai. Kell seitse õhtul istusime laevale ja algas tagasisõit. Loosus kinkis meile vikerkaare ja kormoranid teatasid, et nemad on ka siinsed rannad asustanud. Meid tervitasid nad Võrtsjärve Tondisaarelt ja kõikjalt Saaremaa ümbrusest. Kuuldavasti on Pihkva järve Salusaar aga nende poolt üle võetud ja sinna ära parem säärsaapata astu ja nina hoia targu kinni. Kalurid kiruvad, aga merikotkad tänavad – nende söögilaud on rikkam. Tore, et Pranglit pole idanaabrile kingitud nagu seda Pihkva järvel meie Kolpino saarega Eesti-Vene uue piirilepinguga teha tahetakse. Saareelanike allkirjadega palvekiri kuuluvusest Eesti Vabariigi koosseisus leidis koha prügikastis. Praegu seisab ajutisel kontrolljoonel kahepäise kotkamärgiga püssimees ja omaenda saarele astumiseks vajame Vene viisat nagu Ukraina Krimmis Amandus Adamsoni Uppunud laevade mälestussammast vaatama minnes!
Prangli sõber Aldo Kals
Samal teemal:
