Traditsiooniks muutuv Sindi hoovimüügi päev algas samuti traditsiooniks saava kepikõnni stardiga, kuigi erakordselt väikese hulgakesega, mis pole kaugeltki võrreldav varajasemate sarnaste sportlike ettevõtmistega.
[pullquote]Mart palus punase telgi kokku rullida ja lubas selle töö ja hea kauba eest vääriliselt tasuda.[/pullquote]Presidendi kella seierid lähenesid laupäeva hommikul kümnele, kui esimesed kaks osalejat kohtusid Sindi raekoja ees. Mina ilmusin ratast pedaalides lagedale hoone nurga tagant ja samal ajal roolis Tori valla tervise ja sporditöö spetsialist Agris Juhkov oma auto samuti raekoja juurde. Olime esimesed. Mõne aja pärast liitus meiega veel kaks sportlikku olekuga naist, kelle arvates kepid pigem segavad kui abistavad liikumist. Siis vuras kohale valla kultuurinõunik Mart Tõnismäe, kes teatas kahe keppidega osaleja kohesest saabumisest. Juhkov tutvustas linnakaardil peatuspunktide asukohti ja ühiselt asuti otsima lühima teekonna läbimise võimalusi. Olenevalt orienteerumise oskusest võis raja pikkus jääda nii umbes 17 kuni 21 kilomeetri vahemikku. Usu siis veel arvamust Sindist kui väikelinnast. Sedakorda keppide laenutamist ei toimunud ja ega polnudki kellegile laenutada. Kõnnieelsed soojendusharjutusedki jäid sooritamata ja kepikõnniks vajalikud teadmised jagamata.
Juhkov selgitas, et sellel aastal plaanitakse kolme etappi. Teine toimub 11. augustil, kolmas oktoobri algul. Kõndijatele jagati kaardid, millele tuleb hoovides võtta märge müügipunkti läbimise kohta. Seejärel paluti oma kaart tuua kontaktandmetega Tori vallavalituse postkasti. Osalejate kaardid kogutakse kokku ja kolmanda etapi lõppedes pannakse need auhindade loosimisele.
Mõned arvasid, et rattasõitja ei ole kepikõndijate ja muidukõndijate kõrval küllalt vääriline loosimises osaleja. Neil võib isegi õigus olla. Nii ma siis väntasin uhkes üksinduses läbi Kiriku pargi Jaama 7 juurde, kus väärikas eas daam müüs eelmisel aastal müümata jäänud lõõtsaga pilli. Kurtis, et ostjaid ju oleks, kuid mitte keegi võimalikest ostjatest ei oskavat mängida. Aga tal oli pakkuda muudki väärtuslikku kaupa. Ka kõndijate kolmik jõudis järele. Kahekesi teele asunud keppidega paar valis teistsuguse suuna.
Sinklased lubasid oma kohviku külastajatele avada kell 11. Otsustasin minna nende ettevalmistustega tutvuma. Üllatuseks nägin, et suure tamme all olid juba toolid ja lauad kohvitajatele valmis pandud ja härra nõunik juba mugavalt jääjooki rüüpamas. Isegi kiluleiba oli saanud näksimiseks osta. Jätsin oma ratta noortekeskuse seina äärde ja kauplesin ennast nõunikuga kaasa sõitma.
Tema suurem huvi oli järgmisena peatuda aadressil Pikk 22. See ju Sindi 2014 aasta kaunima kodu tiitli pälvinud Hille Piiriste eramu. Peamine huvi oli meil mõlemal siiski näksida samal hommikul küpsetatud kondiitritooteid ja juua põneva kuju ning maalinguga tassikomplektist maitsvat kohvi. Minu täiendav huvi oli takseerida kaunist iluaeda ja pildistada lähivõttega lilleõisi ja nendel istuvaid putukaid. Meie lahkudes jõudis 22 õuele ka kepikõndijate paar.
Pikal tänaval võinuks päris pikalt peatuma jääda, sest näiteks Pikk 29 oskas ennast hästi reklaamida. Ja mitte asjatult. Põnevust tekitas krossibussikohvik, mida pidasid isa ja poeg, Jüri Pärn ja Joosep Pärn. Krossipoiss Joosep küpsetas vilunud liigutustega külalistele pannkooke. Kuna isegi suurt kasvu nõunik ei jaksanud ühtejärge kõigi kohvikute hõrgutisi maitsta, otsustas ta vahelduseks raha muudele ostudele kulutada. Pealegi vajas ta õhtul väimehele sünnipäevale minekuks head kingitust. Väärt kaup oli otse muruplatsil vaatamiseks välja pandud. Mart palus punase telgi kokku rullida ja lubas selle töö ja hea kauba eest vääriliselt tasuda.
Edasi võtsime suuna portselani poodi, aga eksisime hetkeks teelt Jõe tänavale, kus perekond Mets küpsetas vahvleid ja müüs peamiselt riidekaupa.
Väikese tiirutamise peale sattusime otsitud Ringi tänavale tagasi. Peatusime uudishimust aetuna maja 39 juures, sest sealsest aiast väljusid parajasti mitmed inimesed uhkete ostudega. Kohvikut ja hoovimüüki korraldasid Anneli ja Jaan Pajuse. Anneli pajakinnaste valik oli muljetavaldav. Ikka kõik tema enda käsitöö. Sama muljetavaldav on ka nende pere koduaed. Ilus iluaed ja triiphoone, kus kasvavad viinamarjad ning arbuusid. Lahke peremees pakkus puhta tasuta kohvi ja arvas, et ega raha teenimine polegi kohvikute päeva peamine mõte. Hoopis tähtsamaks pidas ta väikese linna elanikega tihedamat suhtlemist.
Kõik ei ole küll kõige paremad suhtlejad, isegi mitte kraami müüjad, aga lahkelt sõbralikud oskavad sellest hoolimata olla. Ei seganud Üllet lehe lugemisel pikalt ja olime rõõmsad portselani keskele sattumisest. Ene ja Jaanus Nuut on samuti jutukad nagu enamik hoovimüügis osalejaid. Ene näitas portselanist kukkesid, kes pidavat kõigile väga meeldima. Perenaine oli siiski veidi kurb, et kohviku külastajaid nappivat, kuigi interjöör on vaieldamatult täiesti eriilmeline. Aga aeg oli meie käigu ajal veel varajane. Jaanus tutvustas ja kiitis päris vana sääreväristajat, mille mootor oli avatud ja vist mitte täielikus töövalmiduses.
Jäime nõunikuga jumalaga Sindi noortekeskuse ees, sest mul oli tõsine kavatsus põhjalikumalt tutvuda kokandusringi valmistatud maitseelamustega. Eks ole ju tänavune maitseelamuste aasta koondunud põhitähelepanuga Pärnumaale. Ja kui see otse kodulinna kätte tuuakse, siis oleks rumal jätta see võimalus kasutamata. Sindis osaleb kokandusringis keskeltläbi tosin huvilist. Eile toimetas sinise telgi all kolm kokkajat: Kaur Kasemaa, Mayken Haava ja Karl Hussar. Ringi tööd juhendab Marek Sild, kellel Pärnumaa maitseteaasta visuaaliga põll ees. Üldse on tema juhendada kaheksa ringi maakonna erinevates piirkondades. „Sindist järgmine on Paikuse, veel on mul Tõstamaa. Audrus on koguni kolm klubi, päris väikestega esimesest ja teisest klassist. Samuti Uulu, Tootsi ja rohkem polegi,” naeris Marek. Aga ta loodab, et võibolla tuleb sügisel veel juurdegi.
Marek tõi kahele taldrikule serveeritud toidud ise lauale. „Siin on paneeritud kana tiivad. Noored valmistasid selle juurde majoneesi ja hapukoorega segatud kastme, millele lisasid sidruni mahla hapukama maitse saamiseks. Teisel taldrikul on sinimeri karbid, mis tehtud koorekastmes, millele omakorda lisatud valget veini. Muidugi laste kätte seda ei andnud. Seda pidin ise tegema. Kõrval on ahjus röstitud seabata,” tutvustas Marek pakutud roogasid. Röstitud seabatat polnud kiitmas mina üksinda. Marek ütles, et lapsed ise palusid midagi iseäralikku ja igapäevasest erinevat valmistada. Need kaks olid hästi lihtsalt tehtavad. Veel pakuti suhkruvatti, kohvi, kakaod ja jäämahla, mida valmistati Kauri koduaiast korjatud marjadest. „Püüame selle poole, et võimalikult palju oleks e-aine vabasid jooke ja muud söödavat.”
Uuesti Pikale tänavale uitama minnes kogesin, et ka väiksemalt ette võetud kohvikutel on oma võlu. Pikk 4a ees tuli kohviku teenindamisega eeskujulikult toime pisike tüdruk, kelle vanus ja nimi jäi küsimata, aga julge jutt jättis hea mulje. Järgmisel hoovimüügi päeval tahaks sinna tagasi minna ja juua sedakorda ostmata jäänud omavalmistatud limonaadi.
Urmas Saard
Samal teemal:
Kaur Kasemaa: seda toitu pole kindlasti paljud proovinud
Kutse Sindi hoovimüügi ja kohvikute päevale
