„Olen ka ise Endla laval esinenud nagu teisteski teatrites. Erinevalt teist ei ole see juba ammu minu jaoks eriline sündmus ja ma ei lähe enam närvi. Aga täna teie ees seistes olen ma üpris närvis,” rääkis Andrus Vaarik eile õhtul väga erinevas eas Sindi inimestega kohtumisel.
[pullquote]Teater on kassipoeg. Eneli Arusaar.[/pullquote]Eesti lipu selts ja Sindi gümnaasiumi direktor Ain Keerup hindasid Endla lavale viidud sintlaste kontsertetendust “Ema käed kui sünnimaa” sedavõrd kõrgelt, et otsustasid ühisel nõul tänada 93 osalist mõlemapoolse ühise tänukirjaga, mille üleandmise tunnistajaks paluti Voldemar Panso nimelise preemia laureaat Andrus Vaarik. Andekate lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks mõeldud preemiaga pärjatud näitleja kohalviibimisel oli samuti tunnustav tähendus.
15. juuni õhtul asetleidnud tänupäeval andis tänukirjad üle Keerup, keda abistasid tähtsa toimingu juures õpilased Eliise Kull ja Chätlyn Parts, kõik kolm on ühtlasi ka lipu seltsi liikmed. „Teie, kes te peate prožektor näkku suunatud, saalis istuvat publikut nägemata, veel teksti ja liikumistki mäletama, olete ikka kangelased küll,” arvas Keerup, kes harrastusnäitlejana on ka ise sama kogenud ja seepärast teadis, mida öelda. Meenutuseks, et Keerup sai ühel aastal õpetajate teatrifestivalil Sillad parima meesosatäitja auhinna.
[pullquote]Me ei ole kunagi meie ise. Me oleme alati keegi teine. Andrus Vaarik.[/pullquote]„Miks mulle meeldib õpilaste näitlemine, laulmine ja esinemiskogemuste saamine? Nii õpitakse elus vast kõige tähtsamat: üksteisega arvestamist ja lugupidamist. Ei saa lihtsalt minemata jätta, ei saa teisi alt vedada,” kõneles koolijuht ja seltsi innukas liige uskudes, et kohalviibinutest saavad hästi kohusetundlikud ja teistega arvestavad inimesed. „Uskuge, selline inimene on suur väärtus.”
Esimesena sai tänukirja õpetaja Eneli Arusaar, kes eelmise aasta lõpul mõtte idanema pani, lavastuse sõnaselgeks kirjutas ja viimaks kogu asja ära tegi. „Teater on kassipoeg, kes tahab just siis sellel hetkel mängida, kui sul endal on paha tuju. Teater on sõber, kes paneb sulle raskes olukorras käe õlale. Teater on ema, kes on kannatlik. Teater ei hooli naha värvist, soost ega east. Teater ei küsi, kui palju sul raha taskus on või milliseid ministreid tunned. Teater lihtsalt on, kui meie oleme,” mõtiskles Arusaar.
Vaarik selgitas, et teatris asuvad näitlejad omas maailmas, kuigi nad ei unusta ära endi viibimist saalis. „Meil on omad reeglid ja mängud. Meil on omad mõtted ja asjad ajada. Ja me ei saa pidevalt mõelda sellele, et meid vaadatakse. Seda nimetataksegi professionaalsuseks. Me ei ole kunagi meie ise. Me oleme alati keegi teine. Teine on autori poolt antud uus elulugu,” avas eelmisel kuul kuuekümneseks saanud näitleja näitlemise maailma. Ta ütles, et näitlemine kasvatab empaatiavõimet ja aitab mõista teiste inimeste käitumise loogikat. Vaarik rääkis voolavas sõnaseades nagu pähe õpitud teksti. Varem tunnistatud närvilisust reetis siiski mõnel korral kasutatud sarviline umbmäärane artikkel, mille järgi võõramaalased harjunud eestlast identifitseerima. Aga tema sõnumit täitis aastakümnetega talletatud elutarkus. „Ärme võrdleme oma elatusjärge Urmas Sõõrumaaga, vaid Süüria pagulastega. Siis me mõistame, kui hästi on meil vedanud.”
Ta rõhutas, et koolist saab kõik alguse. „Tuleb lakkamatult tänada kõiki õpetajaid, sest nemad on valinud kõige tänamatuma, isetuma, alandlikuma ja sügavale missioonitundele rajaneva elukutse. Meie saame igal õhtul oma tunnustuse aplausi näol kätte. Aga õpetaja näeb alles kümne või paarikümne aasta pärast, et tema tööd ei ole nurja läinud,” andis Vaarik hinnangu õpetaja kutsumusele.
Urmas Saard
Samal teemal:
Eneli Arusaar: proov, proov, proov – nüüd on kõik möödas ja hing rahul
„Ema käed on kui sünnimaa“ ehk kuidas sündis Sindi kingitus Pärnule
Eneli Arusaar: kui lapsed kõik nende kirjad tarkuse raamatuks kokku kogusid