Uudiseid Põhja-Pärnumaalt

Laupäeval, 9. juunil toimus Pärnumaal Uduvere õigeusu kirikus Eesti Vabaõhumuuseumi segakoori kontsert, millega tähistati selle maakoha esmamainimise 500. aastapäeva, kusjuures kontsert kandis järjenumbrit 20.

[pullquote]Uduverele on püstitanud kirjaliku ausamba Sergei Seeland ja Elmar Joosep.[/pullquote]Olgu selle eest tänatud Uduvere patrioot Arvo Tomson ja tema sõpradest lauljad! Pärnu-Jaagupi kihelkonnas oli ka teisi juubilar-kohanimesid. Meenutati neidki ja räägiti pisut Uduvere viiesajandilisest kirjalikust ajaloost.

Kopenhaageni riigiarhiivis on üks väärtuslik arhivaal, mis on tuntud „Lihula vakuraamatuna“. Seda on Saare-Lääne piiskopkonnas peetud aastatel 1518-1544. Kõnealuse üriku algusaastatel oli sellega seotud Lihula ameti sekretär, Rostocki ülikooli eestlasest kasvandik, hilisem toomhärra Johan Pulk. Pärnu-Jaagupi kihelkonnast on ürikus kirjas kaks maksu- ehk vakuseringkonda. Olgu need siin koos neisse kuulunud küladega üles loetletud. Kuninga vakuses oli kaheksa küla: Ertsma, Suur ja Väike Halinga, Kuninga, Maima, Parasmaa, Sõõrike ja Vahenurme. Langerma vakus koosnes omakorda seitsmest külast: Anelema, Arase, Enge, Kaelase, Langerma, Lehtmetsa ja Uduvere.

Saare-Lääne piiskopkonna kui iseseisva kirikuriigi olemasolu lõppes 1559. aastal seoses selle minekuga Taani kuningriigile. Omakorda 1575. aastal lahutati sel ajal Korbe nime kandnud Jaagupi kihelkond Läänemaast ja liideti Pärnumaaga. Jätkusid sõjad, kus kohalike feodaalriigikeste varemeil proovisid oma relvade jõudu Poola, Rootsi , Taani ja Venemaa. See 60-aastane vägivalla aeg lõppes Altmargi rahuga 1629. aastal. Selle tulemusena jätkus elu Rootsi Kuningriigi koosseisus. Uduverele tähendas see esialgu läänistamist ehk riigi käest eravaldusse minekut, hiljem aga koguni Uduvere mõisa teket. Tagasikäigu sellele andis mõisa riigistamine ehk reduktsioon 17. sajandi lõpul.

Uduvere jätkas kroonumõisana ka Põhjasõja käigus Venemaa külge liidetuna pärast 1710. aastat.
Uduvere mõisamaadele anti uus hingamine 1846. aastal seoses venestusliku usuvahetusliikumise ajal õigeusu koguduse asutamisega. Sellega kaasnes surnuaia rajamine 1851. aastal ja kiriku ehitamine ning õigeusu kihelkonnakooli avamine 1866. aastal. Uduvere kihelkonnakoolis õppis hilisem haridusminister Jüri Annusson, juristid Ain Lusik ja Martin Morrison, lendurid vennad Martinsonid jt. Uduverelaste edasiõppimise üheks võimaluseks eriti juhataja Aleksei Kipperi ametiajal oli Riia vaimulik kool ja seminar. Need andsid preestri kutse, milleni jõudsid mitmed uduverelased. Neist tuntuim oli Narva Kreenholmi ülempreester Georgi Andresson.

Seminar andis keskhariduse ja avas ka ülikooli uksed. Just selline haridustee oli Eesti ajaloo suurmehel, kunagisel välisministril Jaan Poskal. Tema isa pidas köstri ametit Viljandimaa Tuhalaane õigeusu kirikus. Siia sobib lause, kõik on kõigega seotud. Uduvere kiriku ikonostaas hävis 1941. aastal. 1950. aastal pikselöögist süttinud Tuhalaane õigeusu kiriku ikonostaaž leidis koha just selles kirikus. Tartu rahuläbirääkimistel Eesti delegatsiooni juhtinud Jaan Poska diplomaaditöö tulemusena liideti pärast tuhandeaastast halduslikku lahusolekut Petserimaa eestlased ehk setod ja nende maakond taas 1920. aastal muu eestlaste asualaga.

Põhiseaduse kohaselt on Eesti jagamatu tervik. Kahjuks meie riik seda ei järgi. Uue piirilepinguga ollakse valmis naaberriigile loovutama praegu annekteeritud Eesti Ingerimaa kolme valda ja enamust Petseri maakonnast. Selle maakonna tsaariaegsest Pankjavitsa vallast oli aga pärit Bezanitskite preestrisuguvõsa. Nende esindajad Vassili ja Boriss on teeninud Uduvere kogudust. Just nende mälestuseks on siin kirikus Petseri maakonna lipp. See koosneb kahest horisontaalsest riidelaiust, all roheline ja ülal valge koos maakonna vapi, leelo sümboli kandlega. Sama lipp lehvis kaks nädalat varem Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse seltsi 30. aastapäeval, kui mälestasime Petserimaalt pärit metsavenda Viktor Rumjantsevit. Ta hukkus 1949. aastal Jaagupi lähedal punkrilahingus. Temaga ühist saatust jagas 1948. aastal Uduvere koolipiirkonna juurtega Põltsamaa kunagine linnapea Georg Kold.

Uduvere majanduslikule, kultuurilisele ja hariduslikule arengule pani aluse Enge Põllumeeste Seltsi asutamine 1904. aastal, 400 istekohaga saaliga seltsimaja ehitamine 1908. aastal, ettevõtja Georg Hanseni asumine Uduverre 1910. aastal ja aleviku tekkimise võimaldanud kirikumõisa maade võõrandamine 1919. aastal. Eestiaegse Uduvere õitsengut tähistasid sellised märksõnad nagu kodumajanduskool, suvelasteaed, põllumeeste seltsimaja, õigeusu kirik, Hanseni sae- ja jahuveski, puutöökoda, elektrijaam ning alevikus pulbitsenud seltsielu. See oli Uduvere kuldajastu, mida keegi ei saa olematuks teha. Kõigele sellele tegi järsu lõpu sõjasuvel 1941 hävituspataljonlaste ja punaarmeelaste poolt aleviku põletamine. Sellega kaasnes Uduvere ühe sümboli, Bütsantsi ehitusstiilis taeva poole sirutunud sibulkuplitega õigeusu kiriku põleng. Kirik oma kuplid küll kaotas, kuid tõusis siiski tuhast jumalakojana.

Uduverele on püstitanud kirjaliku ausamba Sergei Seeland ja Elmar Joosep. Kindlasti peame tegelema kahe uduverelase sajandiliste sünniaastapäevadega. 2023. aasta 21. juulil olgu tähelepanu keskmes Uduvere kauaaegne preester, Konstantinoopoli ususuuna ja Eesti terviklikkuse vankumatu kaitsja Emmanuel Kirss. Samad sõnad 2024. aasta 13. juuni kohta seoses endise uduverelase, kodu-uurija, menentolase ja vabadusvõitleja Elmar Joosepiga.

Aldo Kals