Kui kell viis algas Pärnu Koidula pargis pidulik Eesti lipu päeva tähistamine, siis vaevalt keegi 4. juuni pidupäevalistest teadis, et juba poolteist tundi varem algas Endla teatri laval enam kui saja sintlase osavõtul lavastuse “Ema käed kui sünnimaa” peaproov.
Kuidas Eneli Arusaare mõtestatud lavastus mõttevälgatusest teatrielamuseks kujunes, sellest on juba pisut kõneldud, aga tasub veelgi rääkida. Praegu püsib eilne kontsertetendus värskelt meeles ja meenuvad viimaste päevade mõttevahetused Eneliga. Vahendan allpool üksikuid repliike ja lausekatkeid, et ka lugejale anda rohkem aimdust ühe lavastuse valmimise valulikust protsessist.
“Urmas, olen ise nii ärevil. Tahan,et kõik õnnestub. Tulin just proovist. Proov, proov, proov ja veelkord proov. Tahan kinkida elamuse. Niisiis tegelen kõigega, alates digiklaverist kuni kardinateni laval välja. Iga liikumine tuleb laval tuhandeid kordi läbi mõelda ja teha. Endla lava on ju midagi muud,” avaldas Eneli. “Askole olen väga tänulik, ta võtab oma helimehetööd nii südamega.” Eneli selgitas, et on ühiselt enam kui saja osatäitjaga nautinud Endla teatri lava ja mõelnud ja arutanud ja otsustanud ja tundnud ja tunnetanud. Lavastaja jagas oma emotsioone teadmises, et esmaspäevani ta ei maga.
“Varem olen Endla laval esinenud väiksema koosseisuga. Nii suure koosseisuga teen tööd esmakordselt. Rahvusooperis Estonia olime aastaid tagasi samuti suure koosseisuga ühes projektis. Nii lahe, et osad lapsed on nüüd ka Endla lavalaudadele jõudnud.”
Eneli sõnul tuleb proove teha seni kuni kõik koos heliga paika saab. “Proove tuleb nii palju kokku, et ma ei suuda isegi mõelda kui palju. Minu suured näitekad on saanud pöörast vatti.”
Eneli ütles, et käib ööselgi unes või unetult laval ringi. Ta soovis, et läheks nii nagu õnnestus veebruaris Sindi seltsimajas. Endla lavastuses on vähesed täiendused. “Kasutan emalipuloos lippu,mille Ain Keerup kinkis Chätlynile. Eliise asub Beermanni rolli ja õmbleb kolme värvi kangad kokku. Kõigil minu lastel on seljas sinised, mustad või valged riided. Ainult vanaema suur seelik on nagu sitsiriie ja kirju. Nagu vanasti.” Lavakujundusega Eneli ei tegelenud, aga teatas, et vajab kogu lava tantsimiseks, liikumiseks, laulmiseks.
Eneli jutustas, et emad, lapsed ja ajastud võivad olla erinevad, aga ema süda jääb alati üheks ja samaks. Ka tee ema juurde on ainus. Laval moodustub üksikasjadest tervik. Tantsu “Ema süda” tantsitakse lumivalgetes kleitides. Ema juurde minnakse hiigelsuures vanaema seelikus ja rahvatantsijad tantsivad “Taas koju”. Mudilased laulavad, et õnn asub kodus. “Peaasi, et lugu puudutaks inimeste südameid ja laiendaks nende silmaringigi. Soe süda ja tarkus – need on elus mulle kõige tähtsamad.”
Sindis toimus lipu päeva tähistamine enne lõunat. Napp tunnike hingetõmmet ja juba 13.45 astusid kõige nooremad osatäitjad Sindi gümnaasiumi ees peatunud 60-kohalisesse bussi. Suuremad sõitsid Pärnusse linnaliini bussiga. “Saame ühe bussiga hakkama. Raha peab kokku hoidma,” tähendas Eneli esmaspäeva hommikul. Pool kolm alustati viimase prooviga ja kell kuus pidi kõik ilma vähimagi viperuseta õnnestuma. Õnnestuski, vähemalt vaataja silmade vaateulatuses.
Eesti lipu seltsi esimees Jüri Trei on väga mitmekülgne inimene. Ta tunneb ka teatri tegemist ja seepärast oli tema kiitev hinnang tõsiselt võetav tunnustus. Trei tõstis esile lumivalgetes kleitides hüplevalt liikuvaid neidusid, kes tantsisid tantsu “Ema süda”. Lipu seltsi tänukirjad olid juba aegsasti just neile tublidele noortele vormistatud. Ükshaaval astusid õhulisel sammul Trei ette Eliise Kull, Chätlyn Parts, Georgina Ristoja, Õnneli Pilliroog. “Nad kõik on kohusetundlikud inimesed ja tegudega tõestanud, kui oluliseks peavad oma kodumaad,” iseloomustas Eneli oma kalleid näiteringi noori. Tänukirja andis Trei ka Enelile, kes on ära teeninud palju enamat kui tänukirja. Veel sai lipu seltsi juhatuse tänukirja Imbi Ristoja, kes on aastaid õmmelnud Sindi gümnaasiumi noortele näitlejatele rõivaid. Ristoja õmbles kõik sinimustvalged kostüümid ka seekordseks etenduseks.
Urmas Saard
Samal teemal:
„Ema käed on kui sünnimaa“ ehk kuidas sündis Sindi kingitus Pärnule
Eneli Arusaar: kui lapsed kõik nende kirjad tarkuse raamatuks kokku kogusid