Pühapäeval, 20. mail tähistati Kivi-Vigalas sealse kirikutorn-vabadussõja mälestusmärgi ehitamise 85., selle taastamise 30. ja Eesti Vabariigi 100. aastapäeva.
[pullquote]Pärast 24. veebruarit 2018 sündinud titad koos vanematega istutasid Eesti Vabariigi ja Vigala kihelkonna järgmise sajandi tamme[/pullquote]Tähtpäev koosnes nelipüha armulauaga jumalateenistusest, kus teenisid kirikuõpetaja Kristiina Jõgi ja piiskop Joel Luhamets. ÕnnistatiVigala kiriku torn-Vabadussõja mälestusmärgi taastatud lippu ja rohelisi kirikutekstiile ning korraldati korjandus kiriku uue lipu heaks. Tervitusega esines Eesti Vabadusvõitlejate Liidu juhatuse esimees Tiit Põder, Märjamaa valla esindaja jt. Muusikaliselt sisustas üritust organist Andres Uibo, sopran Jaanika Kuusik, trompetist Priit Aimla, Kivi-Vigala rahvamaja naiskoor ja koguduse naisansambel. Pärast 24. veebruarit 2018 sündinud titad koos vanematega istutasid Eesti Vabariigi ja Vigala kihelkonna järgmise sajandi tamme.
Kirikus toimus ajalookonverents, kus esinesid Martin Andreller, Siim Õisma ja Jaak Sarap. Konverentsi lõpus ütles mõned päevakohased mõtted ajaloolane Aldo Kals, kes tervitas konverentsi Tartu rahu põlistamise seltsi ja Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse seltsi poolt.
Kals tegi kummarduse Vigala meestele Lembit Kuubenile ja Reemet Kasekambile, kes korraldasid 30 aastat tagasi, 11. mail Eestis esimestena Vabadussõja mälestusmärgi ennistamise. Need mehed tegid riigi ja rahva heaks muudki. Eesti Kongress seadis 1990. aastal eesmärgiks riigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel. See haaras kõiki riigi tunnuseid, kaasa arvatud territooriumi. Kodanikualgatuse korras valmistasid ja paigaldasid kaitseliitlased tollel aastal Ingerimaal Komarovkas ja Petserimaal Irboskas Eesti Vabariigi piiritulpasid. Viimasel puhul olid tegijaiks Vigala mehed Lembit Kuuben ja Reemet Kasekamp. „Pärast taasiseseisvumist tühistas Eesti Ülemnõukogu 12. septembril 1991 kõik meie riigipiiri muutnud õigusaktid. Sellest lähtuti läbirääkimistel idanaabriga kuni peaministri Andres Tarandi 1994. aastal tehtud kahetsusväärse avalduseni.“ selgitas Kals. Selle kohaselt ei pea idapiiri puhul järgima põhiseaduse paragrahvis 122 sätestatud Tartu rahulepingu piirijoont. „Taoline avaldus pidanuks langema karistusseadustiku paragrahv 232 alla. See seadusepügal toob kaasa riigi territoriaalse terviklikkuse vastu suunatud vägivallatu tegevuse eest kuue kuni kahekümne-aastase vabadusekaotuse või eluaegse vangistuse,“ avaldas Kals oma seisukohta. Ta võrdles kaotust Luksemburgi Suurhertsogiriigi pindalaga, mis moodustab 5% Eesti Vabariigi territooriumist.
Kalsi sõnul vallandus 30 aastat tagasi Vigala kiriku torni juurest torm, mis pühkis kolme aasta pärast Eesti rahvalt ahelad. „Lubage tänada Reemet Kasekampi, kes oli 30 aastat tagasi siin tõrvikukandja. Lubage tänada Vigala muinsuskaitse seltsi kunagist esimeest Hillar Aiaotsa.
Lubage tänada Vigala Maarja kogudust. Kirikuõpetaja Kristiina Jõgi hoiab siin kindlalt kristlikku ja rahvuslikku joont. Lubage tänada piiskop Joel Luhametsa.“ Tänu temale teatakse, et usundiloos pole üksnes võitlev kalvinism, vaid ka võitlev luterlus. Aasta tagasi õnnistas piiskop Joel Luhamets Tartu Pauluse kirikus Eesti Vabariigi Petseri maakonna kaks lippu. Neist ühe kinkis Tartu rahu põlistamise selts mullu Seto Kuningriigi päeval nende ülemsootskale. Teine asub Kivi-Vigala kirikus.
Urmas Saard