Piret Tali esitles Port Artur 2 kolmandal korrusel asuvas Rahva Raamatus „Minu Pärnut“. Piano kohviku istmed olid aegsasti hõivatud ja seisjatel nappis kohti. Paari lausega kokkuvõetult oli õhtu meeldejäävalt mõnus ja rahulolu muutus täiuslikuks pärast seda, kui Piret oma autogrammiga varustatud raamatu siira naeratusega koduteele kaasa andis.
[pullquote]Piret on märganud sadu pisiasju mälus jäädvustada kadestamisväärselt hea tähelepanekuvõimega[/pullquote]Kolmapäeval, 4. märtsi õhtupoolikul kohtusid pärnakad kahe suvitajaga, kelle lapsepõlv möödus Pätside asutatud linnaosas, Raekülas. Ilmselt just seepärast võis märgata kõige rohkem Raeküla rahvast – nüüdset või kunagist. Keegi ei nurisenud oodatud külaliste vähese hilinemise pärast. Põhjus oli mõistetav, sest 1+1 sõiduradadega Via Baltical venivate paljude rekkade vooris liikumine nõuab sageli plaanitust märksa pikemat aega. Aga kõigi silmad lõid kohe särama, kui päikesekollases kleidis ja õhulise musta kübaraga pead kattev Annely Adermann hoidis käes kitarri ning laudade vahelt teed otsides kohviku tagumisesse otsa sammus. Tema kannul tuli sama väärikal sammul ka Piret, sinises kleidis, valge kübara ja valgetes kinnastes. Mõlemad meenutasid suvitajaid mingitest aastakümnetest möödunud sajandil.
Kildhaaval hakkasid aastad ja sündmused selgemalt meelde tulema siis, kui Piret asus Annely küsimustele vastama ja oma raamatust ilmekaid lõike ette lugema. Pireti raamatut luges ka Annely ja kuulajad said esitada küsimusi. Raamatu tiitellehe teisel küljel palub autor ette vabandust nende ees, kes on selles raamatus kirja pandud lugude sündi oma sõnade ja tegudega mõjutanud (ehk kõikide pärnakate ees aastatel 1972-2018). Seega läbilõige Pärnust viimase 45 aasta kestel. 343. leheküljele jaotub pisut vähem kui sada pealkirja, mille alla reastuvad sajad põnevat minevikku meenutavad episoodid. Piret võtab lugejatega kõnelemist väga vastutustundeliselt ja peab vajalikuks veel hiljemgi mõne asja pärast vabandada ja palub andestust osalt liiga ajalooliste peatükkide eest.
[pullquote]Linnaõhk ei tee vabaks[/pullquote]„Terve elu on mulle õpetatud ajakirjandustöös objektiivsust taotlema, olgu see raamat nüüd minu subjektiivsuse triumf.“ kirjutab Piret, kes vaatab seda muutuvat linna hämmastusega nagu vanemad oma teismelist last. „Linnaõhk ei tee vabaks. Pigem kaotab see kohustuse olla väärikas. Pärnust ma seda ei arvaks. See on alati piisavalt väike, et sa vahele ei jääks,“ kuulen Pireti suust arvamust ja võpatan endale märkamatult nagu pahanduselt tabatud poisike, sest elan elanike arvult Pärnust kümme korda väiksemas Sindi linnas, mis distsiplineerib vahelejäämise kartuses veelgi rohkem.
Pireti mõttelõng kulgeb pidevalt huvitavates võrdlustes. Tema arvates võiks maailma mastaabis Pärnu olla vabalt Tallinna roheline eeslinn, kus saab kiirrongiga kord päevas käija lõunat söömas.
Mõnes asjas tahaks aga autori täpsuse üle vaielda. Pärnus on siiski lisaks kolmele sillale (vana sild, uus või Papiniidu sild, Sauga sild) veel sildasid. Täpselt Pärnu ja Audru piiril üle Sauga jõe maanteesild ja viimati nimetatu ning kaarsilla vahel ka suur jalakäijate rippsild, mida mööda lubatakse isegi operatiivsõidukitel liikuda. Kui väga norida, siis on vallikraavil kaks jalakäijate silda. Suuremad ojasid ületavad sillad jätaks siiski minagi välja, et mitte liiga tähenärijaks muutuda.
Vaatamata minu otsitud norimisele tuleb tunnistada, et Piret on märganud sadu pisiasju mälus jäädvustada kadestamisväärselt hea tähelepanekuvõimega. Olen üle viiekümne aasta sünnist saati Pärnus elanud ja saan alles nüüd seda raamatut lugedes teada mitmekümne aasta tagustest asjadest, mida pole varem märganud või lihtsalt unustanud. Olgu selleks kasvõi 1981. aasta suvel esimese laiarööpmelise rongi saabumine Raeküla jaama ilma vähimagi pidulikkuseta. Aga Lenini pilt ja vanikud olevat ikkagi ees olnud. Nüüd ei sõida juba mitu aastat rongid Raekülla isegi mitte ilma Leninita ja kauni arhitektuuriga jaamahoonegi asub veel vaid vanemate inimeste mälestustes.
[pullquote]Sama olukord valitseb minu nüüdses elukohas Sindiski[/pullquote]Värskelt toob raamat Viisitamme kavandatud uisuplatsi küsitavuse uuesti esile. Olen minagi selles vaidluses kunagi Pärnu Postimehes sõna võtnud. Aga enne Viisitammeni jõudmist ütleb Piret põhjendatult, et Pärnus on raske aru saada, kus asub Pärnu peaväljak. „Ilmselt ei tea ka kohalikud, sest linna jõulupuusidki on vahel püstitatud mitmesse kohta.“ Sama olukord valitseb minu nüüdses elukohas Sindiski.
Huviga raamatut edasi lugedes saab mõistetavaks seegi, miks Piret ja Annely tulid raamatusõpradega kohtumisele kübaraid kandes. „Pärnus on ikka olnud oluline see, kuspool jõge sa kasvad.“ Ja Piret selgitab: „Need, kes kirikutega ühel pool jõge ja kesklinnas elasid, kandsid ennemalt kübaraid ning ütlesid papa ja mamma.“
Kusagil raamatu keskpaigas on ühel leheküljel Hando Runneli sõnadel ja Kaarel Kilveti viisistamisel loodud laul „Rannalinna restoranis“, mis kuulunud Kukerpillide kavasse. Kolmapäeva õhtul laulis oma kitarri saatel sama laulu Annely. Tegelikult esines ta rohkem kui ühe looga. Kahetses, et ei võtnud ka akordionit kaasa.
Aga selle lauluga ei tohi kindlasti veel raamatu lugemist lõpetada, sest palju huvitavat ja põnevat ootab alles ees. Häid lugemiselamusi eeskätt pärnakatele!
Urmas Saard