Et Külauudiste võrguväljaande uudisvood ei koosneks üksnes päevatoimetajate vahendatud pressisõnumitest ja veebilehel oleks lugeda päris omanäolisi lugusid, siis selle eest on mitmete teiste hulgas hoolt kandnud ka Aldo Kals, kes tänavu pälvis samuti Külauudiste tänukirja.
[pullquote]Kals ütles, et on oma elu jooksul saanud palju tänukirju ja erineva kujuga autasusid, aga selline on tema jaoks esimene ning ainulaadne.[/pullquote]„Väike-Pakri põhjaservas on 11-meetri kõrgune pankrannik, mis on kunagise Ürg-Neeva kallas. Saare idarand on paeklibune, kuhu kostavad Paldiski sadama tööhääled sarnaselt Kura säärele kuuldud Klaipeda sadama omadele. Väike saareke on looduslikult mitmekesine, sealt ei puudu oma soo ega järvedki. Õitsvas taimestikus annavad tooni Rootsi lipuvärvid: sinine ja kollane. Ka punetavatest maasikatest pole seal puudust. Ringi hulguvad mägiveistest muruniidukid ja naerukajakate koloonia peab oma kileda kisa saatel pulmi. Mahe soolane merevesi kutsub ujuma, aga Piirisaarele omast liivaranda ära otsi.“ Nii jutustas Kals ühes matkaloos, mille pealkirjaks pani ta „Rändurid Ürg-Neeva kaldal“.
Või teine näide Pärnu-Jaagupi Vabadussamba loost, mis ilmus Külauudistes alles käesoleva aasta talvekuul: „Praegu on teada, et Pärnu-Jaagupi alevi Männi tee kahe maja krundil olevat veel vabadussamba aluse tahutud kivitükke. Üks poleeritud kild perekonnanimega Markson on Pärnu-Jaagupi koolimuuseumis. Ühe poleeritud killu olen andnud Eesti Ajaloomuuseumi ja teise Eesti Kirjandusmuuseumi.“ Tema tekstid on voolavalt hästi sõnastatud, tihedalt kõikvõimalikke tähelepanekuid täis tipitud. Seepärast hästi teabeküllased, aga ka väga värvikad, sageli tugevalt reljeefsed.
Ka Külauudiste tänukiri on reljeefne. Anda üle reljeefne tänukiri, mis pole raamitud ega kaetud klaasiga, oli Külauudistele esmakordne kogemus. Kals ütles, et on oma elu jooksul saanud palju tänukirju ja erineva kujuga autasusid, aga selline on tema jaoks esimene ning ainulaadne. Eile keskpäeval puudutas ta osavate näppude liikudes paberit, millele on kirjutatud Külauudiste peatoimetaja Aksel Lõbu poolt sõnastatud tänu: „Eesti Kodanikuajakirjanduse Selts tänab kaastöö eest Külauudiste portaalis, mis on toonud lisatähelepanu ja pakkunud meie auditooriumile huvitavat lugemist. Rohujuuretasandi meedia on koht, kust inimesed ammutavad positiivsust ja uhkust oma kodukoha tegemiste üle. Külauudiste poolt loodame, et meie koostöö jätkub meeldivaid hetki ja äratundmisi pakkudes.“
Kodu, kodumaa ja lapsepõlve maa on tema jaoks tähtsad. Kuigi praegu elab ta Tartus, hoiab Kals endistviisi sidet Pärnumaa ja endise Halinga vallaga. Selle eest on kogukond olnud tänulik ja nimetanud ta aastal 2000 Halinga valla aukodanikuks. Kals asetas lauale juba neil päevil trükki mineva uue raamatu kaante kujunduse. Sisu tutvustusest saab teada: Pärnu-Jaagupi üliõpilasselts „Jakobia“ 1968-2018. Tallinn, 2018. 128 lk. Resümee inglise keeles. Tegemist on 26. raamatuga, mis lisandub veerandsajale eelnevalt valminud raamatule ja brošüürile, mida laenutatakse Eesti raamatukogudes. Nähes mõnd päris mahukat tööd, pole seda 32 aasta kohta sugugi vähe. „Jakobia“ esitluse päev on juba kindlaks määratud ja autor kutsub kõiki huvilisi 1. märtsil taas Pärnu-Jaagupisse. Kogunemise paiga aadress on Kooli 2, päris tema lapsepõlve kodu lähedal.
Kui kutse raamatu esitusele tehtud, näitas ta Halinga Valla Teataja detsembri numbrit. Järjelugu „Jaagupi poisid“ on temalt ilmunud alates aastast 2015. Seoses valdade ühinemisega jäi Valla Teataja vist viimaseks. Kas loodud Põhja-Pärnumaa valla uues lehes samuti hakkavad Kalsi lood ilmuma, näitab aeg. Aga kindlasti ootab Külauudiste toimetus Kalsi koduloolisi, matka- ja muid huvitavaid lugusid ka edaspidi.
Lehelugejad ei pruugi aimatagi, et ta kaotas noore mehena nägemise. Kals ei soovi sellele puudusele vähimatki tähelepanu pöörata. Üritades siiski pisut sellestki rääkida, vastas sõbraliku olemisega mees veidi tuntava häiritusega, et puude eksponeerimisel ei ole mitte mingit mõtet. „See ei sega ega aita kaasa millegile. Kes elab, tegutseb ja kirjutab, see töötab niigi olenemata sellest puudest.“ Tartus nägemisvaeguritele arvutikooli rajamise eest aasta õppija tiitli (2000) saanud mees tõi teisest toast tavalise sülearvuti, mis muudab kirjutatava teksti kuuldavaks. „Tänapäeva tehnika tuleb appi. Varem olime ju kirjutamise poolest kiviajas,“ mainis Kals. „Aga ka siis on hakkama saadud. Arvuti võimaldab ju praegu kõiksuguseid probleeme lahendada. Vanasti, noh, ei taha meenutadagi.“
Neljakümneviiendal sündinud mees ei naudi muretut pensionäri põlve. Praegu on ta Tartu Nägemisvaegurite Arenduskeskuse osalise koormusega juhataja, lisaks sellele Tartu linnavolikogu sotsiaalkomisjoni liige.
Kalsi päevad on täis õppimist ja tööd. Tema elu on eeskujuks nägijatele. Ta tegeles keelatud poliitiliste küsimustega juba põhikooli- ja üliõpilaspõlves. „Olen juba sellest ajast mitte omal tahtel suhtlemiskogemusega kurikuulsa julgeolekukomiteega,“ muigas paljutähendavalt mees, kes olnud põrandaaluste väljaannete „Poolpäevaleht“ (1978) ja „Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis“ (1978-1986) kaastoimetaja. Pärnu-Jaagupi keskkoolis katkenud õpingute järel jätkas ta Tartu Emajõe Koolis, millest viljakas raamatute autor koostas esindusliku fotoalbumi „Tartu Emajõe Kool sõnas ja pildis 1883-2013“. Hästi kujundatud raamatu said kingituseks ka tema eilsed külastajad Külauudistest. Ta on õppinud Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas, kaitsnud ajalookandidaadi teaduslikku kraadi teemal „Eesti ajalooalase eluloolise teatmekirjanduse teke ja areng“ ning filosoofiadoktori kraadi teemal „Hariduse osa Eesti nägemisvaegurite integratsiooni ajaloos“.
Nagu eelpool mainitud, on ajaloohuvi tal ees ja taga. „Huvitun Pärnu-Jaagupi kihelkonna, Eesti elulooteaduse ja Eesti nägemisvaegurite ajaloost ning Petserimaa sõbrana riigi territoriaalsest terviklikkusest.“ ENE elulugude arvustuse eest on ta saanud ajakirja Looming preemia, samuti olnud Tartu Kultuurkapitali loominguline stipendiaat aastal 2003.
[pullquote]Hea tunne, natuke nagu sikutatakse kõrvust[/pullquote]Tunnustatud mehega kohtumisel väärib meenutamist, et ta on pälvinud ka rootsiaegsete koolide liikumise ühe algatajana Ignatsi Jaagu medali. Aga ta on ka Pärnumaa Vapimärgi omanik ja Punase Risti IV klassi teenetemärgi kavaler. Kas mõni tunnustus on teistest kuidagi eriti südame ja hingelähedane, jäi küsimata. Aga võibolla on see olnud 2013. aastal saadud Aasta isa aunimetus? Samal aastal võis ta koos abikaasa Malliga tähistada 41. pulma-aastapäeva. Tänavu siis juba 45-ndat. Mall on tagasihoidlik ja ei soovinud, et tema lauas istumist jäädvustataks. Ometi on temagi isiksusena särav kaaslane oma mehele ja lastele emana.
Külauudiste tänukiri jääb eelnimetatud tunnustuste kõrval muidugi tagasihoidlikuks, aga Kals oskab sellegi eest olla südamlikult liigutatud ja mõtleb umbes samamoodi nagu neli aastat tagasi: „Hea tunne, natuke nagu sikutatakse kõrvust.“
Urmas Saard
Samal teemal:
Külauudiste tänu oma abilistele
Jaan-Ivo Lukas on teinud Külauudistele kaastööd üle kuue aasta
